«Maailm on haigla ja mina selle patsient»

Andrei Ivanov Foto: FOTO: Mihkel Maripuu

Andrei Ivanovi romaani «Öö Saint-Claud’s» lugedes võib paadunud tsitaatide väljakirjutaja täiesti hätta jääda, sest tekst on lihtsalt nii tihe ja pulbitsev tabavate või huvitavate võrdluste, teravate või humoorikate väikeste eluliste hetkede ja tähelepanekute (teadvuse) voog, et mõnes mõttes suisa patt tavapärase proosa moodi tempoga kiiresti läbi lugeda (siinkohal kahtlemata kummardus ka tõlkijale).

Aga teisalt muidugi pole see sõnavool kaugeltki mingi kristallselge mägiojake või soe ja hellitav õdus jõeke, ikka pigem mudane ja sõge tulvavesi, mis on ühe hooga läbi loputanud nii WC-potid, kanalisatsioonitorud kui ka räpased tänavad; mis paljastab inimeste paanilise sagimise mõttetust, kui nad tulutult üritavad liivakottidega uut autot kaitsta, ise tuliselt vaieldes, kes sellega sõitma hakkab.

Peategelane Stepan Rakitin kükitab aga kusagil praguneval ja laguneval paekivist müüril, hall pass põues, ega tahagi õieti kuhugi kuuluda, mingeid leere valida, sest tema meelest on nad kõik nõmedad. Vahib seal mäslevaid vooge, loendab ­konisid, märgib justkui möödaminnes ära hunnitut ja mitte nii väga hunnitut, kuivale maale ei pääse, aga sisse hüpata ka ei taha, mõtleb kord Verast, kord Sophiest… on korraga nii Tallinnas, Moskvas, Delftis, Pariisis, Amsterdamis, Iirimaal, Saksamaal… on kirjanik, aga pigem tahaks avaldada väikestes ja nurgatagustes ajakirjades, töötab kõnekeskustes klienditoena, vahepeal käib väljamaal raha teenimas, kuid on ikkagi ankurdatud ka vanemate ja nende Lasnamäe korteri külge, nende vajaduste ja võlgade ja probleemidega ühte mesti.