NÄDALA PLAAT ⟩ Kuldse seguga parandatud inimhing

Snail Mail ehk Lindsey Jordan peab lugu minevikust, naudib olevikku ning mõtleb tulevikule. Foto: Roland Owsnitzki

Snail Mail on noorukese ameeriklanna Lindsey Jordani (22) sooloprojekt, mis peab au sees üheksakümnendate aastate alguse indie-muusika ilu- ja valuideaale. Kui mainstream’is möllasid alternatiivbändid My Bloody Valentine, Sonic Youth ja Pavement, siis jäi Lindsay sünnini üle kümne aasta aega. Nendelt ja paljudelt teistelt sama skeene tegijatelt tugevasti šnitti võtnud Snail Mail on oma mõjutajad lasknud läbi XXI sajandi pisut küünilise, kuid otsiva filtri ning saanud tulemuseks selle, mida kutsutakse indie tulevikusaundiks. Tegelikult on seda siiski ilmselt korrektsem kutsuda indie olevikusaundiks ning nagu tema diskograafia teine album «Valentine» ilmekalt tõestab, on kitarrikeskse ja võrdlemisi sünge sõnumiga muusikat võimalik igati värskelt ja isuäratavalt kõlama panna praegugi.

Snail Maili esimene sooloalbum, kriitika poolt soojalt vastu võetud «Lush» (2018) ilmus siis, kui Jordan oli 17-aastane. Selles kontekstis kõlab muidugi ehk pisut kohatult märkus, et «Valentine» on selle täiskasvanulikum järg ja küpsem edasiarendus, aga nii see on. «Valentine’i» märksõnad on romantika ja romanss, murtud südamed ja pisarad. Kitarrid on mõistagi alles, aga neile on lisandunud üsna arvestatavas koguses süntesaatoreid.