Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Galilei elu – tuleb selge öö

Hannes Kaljujärv Galileo Galilei rollis. Tema ees laual on mudel taevakehade liikumise selgitamiseks. FOTO: Maris Savik/Vanemuine

Mõtlesin, et kui peaksin pärast «Galilei elu» esietendust piirduma üheainsa vastukajalausega, kirjutaksin: see lavastus teeb ülikoolilinna teatrile au. Tsiteerides Galileid: «Mõtlemine on inimsoo suurim lõbu.» Mulle näis, et laval öeldi lõbu asemel mõnu, aga võib-olla tärkas rõõmus assotsiatsioon Runneli luuletusega.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Bertolt Brechti «Galilei elu» on Eestis lavastatud vaid korra, samuti Vanemuises ja kuuskümmend aastat tagasi (1961, lavastaja Kaarel Ird, nimiosas Helend Peep). Lavastajate liidu andmetel on «Galilei elu» Karl Laumetsa kümnes lavastus, nii et väikene juubel, ent arv pole täpne, nimekirjast puudub vabariigi aastapäeva kontsertlavastus «Igal linnul oma laul» (2020).

Laumets lavastajana ei tegele kribu-krabuga, vaid inimeseks olemise põhiküsimustega. Brechtile eelnevad Ibseni «Peer Gynt», Orwelli «1984», Vegesa­cki ning Moppeli ja Laumetsa «Balti tragöödia». Kui neid nelja lavastust vaagida-vaadelda hetkemõjus, veel piisava ajalise distantsita, tundub «Galilei elu» läbivas stilistikas iseäranis terviklik, vormistatud teatraalse rangusega, kristalliseerunud sõnumiga. «Peer Gynt» jäi tervikmuljes siiski eklektiliseks, «1984» aga sõnumi erikaalult hõredaks. «Balti tragöödia» seevastu on mällu talletumas sugestiivse pildina, mis sisus ja vormis tasakaalustatum, kui arvustajad seni ehk tajunud ja sõnastanud.

Tagasi üles
Back