Kõrb on hakanud kasvama

Kiwanoid, «enter the untitled». Foto: Plaadikaas

Inimestele meeldib ikka vahel supelda mõtteuius, et nende siseelu on rikkalik ja seal on palju, ka seniavastamatut. Natuke kiuslik prantsuse filosoof Cioran püstitas kord küll möödaminnes hüpoteesi, et äkki seal sees siiski polegi eriti midagi.

Kiwanoid vaatab ka debüütplaadil üksjagu kuhugi sisemustesse, aga mitte niivõrd inimeste kui masinate, nende, keda erinevalt inimestest peetakse üldiselt külmaks ja ükskõikseks.

Nimilugu «enter the untitled» astub kindlameelsel masina-funk-sammul tühjuse poole, vahel ka koperdab, kuid teeb seda vist meelega. Natuke meenutab eelmise kümnendi Autechret, ehkki Autechre on klaustrofoobilisem.

Päris plaadi alguses ongi Kiwanoid funktsionalistlikum ja tahaks natuke isegi tantsida. Autistlikul ja teistest mitte eriti välja tegeval moel. Siis otsustab ta millegipärast natuke publikut ette kujutada ja sellega mingisugust suhtlust isegi üles võtta («deleted scenes», «kim uri»). Aga äraspidist suhtlust – näitab Mona Lisa asemel pissuaari. Suhtlusakti, mis on pigem suhtlusest keeldumine.