Olmekeemia – kodune kiirtee transtsendentsi!

Kiwa tõdeb, et ta ei ole ennast kunagi pidanud ei kunstnikuks, kirjanikuks ega muusikuks. Pigem anti- või metakunstnikuks. Foto: Tartu Valgus/Krõõt Tarkmeel

Kiwa uue raamatu esikaanel on läikiv loik – kilgendab kelmikalt, kui vaadata vastu valgust, teeb peibutavalt silma, kutsub katsuma. Loigu kõrvalt, osaliselt sellesse uppunud tekstilt võime lugeda, et teose pealkiri on «Kummiliimiallikad». Väga hea pealkiri: ülevoolavalt kujundlik, naksuvalt kleepuv, kergelt toksiliste konnotatsioonidega.

Pealkirja kolmekohalise liitsõna pinge ja poeesia tõukuvad selle sisemisest vastuolulisusest. Sõnaga allikas assotsieerub ilmselt meil kõigil midagi süütut, puhast, ilusat, loomulikku ja looduslikku; kummiliim aga sümboliseerib nii otseses kui ülekantud tähenduses kõike keemilist, sünteetilist, ebatervislikku ja praktilist, otsapidi isegi pahelist.

Pahelist, sest kesse kummiliimi, seda omaaegset kodukeemia kultuslikku lipulaeva, 1980. aastatel, tema kadunud kuldajal, ikka üksnes või eelkõige liimimiseks kasutas – selleks oli turul piisavas valikus paremate nakkumisomadustega segusid (Moment, Epo jt). Kummiliimi peamine väärtus oli tema lisaväärtuses. Kummiliim oli ikka eelkõige nuusutamiseks. See avardas tajusid, paotas ust mingisse teise – suuremasse, paremasse!? – dimensiooni. Visaku esimene tuub, kes pole tema magusalt bensiinilõhnalisele kutsele kasvõi korraks järele andnud!

Tahes või tahtmata kogetud kummiliimikaif oli ilmselt peaaegu kõigi tollaste nõukogude laste koolipõlve lahutamatu saatja. Ühtlasi moodustas kummiliim oma suurepäraste põlemisomaduste poolest dünaamilise duo tikkudega. Tema hinna, kvaliteedi ja kättesaadavuse suhe oli peaaegu jumalik. Jah, rohi oli siis rohelisem, taevas sinisem ning kodukeemia magusam ning teadvust avardavam...