N, 8.12.2022

ARVUSTUS ⟩ Kõhe Neitsi Maarja kõneleb lindude keeles

Midagi hingele!
Juhan Raud
, toimetaja
Kõhe Neitsi Maarja kõneleb lindude keeles
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Esiti võib tekkida tunne, nagu oleksime me muinasjutulises hauakambris. Edith Karlsoni näitus «Süütuse tagasitulek» EKKMis.
Esiti võib tekkida tunne, nagu oleksime me muinasjutulises hauakambris. Edith Karlsoni näitus «Süütuse tagasitulek» EKKMis. Foto: Paul Kuimet

Edith Karlson on saanud hakkama millegi võimsaga. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) väljas olev näitus «Süütuse tagasitulek» on lummav, salapärane ning mõtlemapanev. Pole ammu midagi nii head näinud.

Siin ringi kõndides võib näitusekülastaja unustada isegi oma nime, sest tööde ja keskkonna mõju on niivõrd vägev ning näitusel toimib mitu ajarežiimi korraga. Karlson on EKKMi kokku pannud oma skulptuursed installatsioonid, eri muuseumite kogudest pärinevad vanad teosed (või nende reprod) ning müütilise kujundikeele. Tulemus tekitab joovastust. Aga kuidas täpselt?

Esiti võib tekkida tunne, nagu viibiksime muinasjutulises hauakambris. Või mõnes unustatud oranžis templis nimetutele jumalatele. Seinaorvades on mitmesugused savist pead (me ei tea, kas need on maskid, inimesed, trollid või hoopis mingid teised olendid) ning ka ruumi tellistest põrandat kaunistavad nende killud või tükid. Kirikuakent meenutav valgus muudab toa keskel oleva näokobara isevärki altariks. Need fragmendid moodustavad aga uue terviku – igal näol on oma lugu, mis ei kuulu jagamisele. Kuulu järgi palus kunstnik teha oma sõpradel endast autoportreid; võimalik, et mõni tegi lausa mitu. Niimoodi moodustub omamoodi mütoloogiline, poolsalajane kogukond – siin, näituse esimesel korrusel oleksid nagu koos Karlsoni lähikondlaste vari- ja irdhinged, kes üksteisega suhtlevad ning võib-olla vahel ka kohti vahetavad. Kõik on paljususes ja teatavas sisemises liikumises.

Vanapagan ja Cronenberg

Olgu kuidas on, ilma savist peadele tere ütlemata ei saa neist mööda minna. Järgmises ruumis ootab aga näitusekülastajat küünaldest, varjudest, kätest ja postamentidest koosnev labürint. Ka see on omamoodi altar, kuid millise mõistatuse see meil ära aitab lahendada või mis sorti riitusi selle ees tehakse, jääb esialgu saladuseks. Ühel postamentidest istub klaasi sees väikese vanamehe kuju, kes vist on Jeesus, aga näeb nii mõnusalt kole välja, et võiks vabalt ka Vanapagan olla.

Küünaldest, varjudest, kätest ja postamentidest koosnev labürint.
Küünaldest, varjudest, kätest ja postamentidest koosnev labürint. Foto: Paul Kuimet

Selline ajastute ja märkide elujõuline ümbermõtestamine jätkub ka näituse teisel korrusel. Me näeme Erich von Kügelgeni grotesksete maalide reprosid Karlsoni kõhedalt lummavate raamide sees. (Raamid püüavad alati tarretada, kinnistada olemusi.) Kügelgeni reprode sisemus ning neid ümbritsev Karlsoni looming tekitab võimaluse meeldivateks niheteks – raamide ja maalide vahel tekib kummaline läbikäimine. Samasugusel printsiibil toimib ka sellel korrusel asetsev veider 90ndate hotellituba, mis tervitab näitusekülastajat nagu mõni kosmiline haav või rebend kõiksuses.

See on uks teise maailma, peaaegu sõna otseses mõttes. Esimese hooga näib, nagu tõmbaks Karslon meid selle hotellitoa kaudu oma mütoloogilisest unenäost välja ning heidaks justkui keset kõige anonüümsemat ja modernsemat keskkonda. See on korraga kõhedust tekitav ja samas ka lummav. Kes kõik selles hotellis ööbinud on? Öökapi sahtlites kummitavad mehe ja naise pisikesed anatoomilised mudelid nagu lahatud miniatuursed Aadam ja Eeva, seinal aga ripub groteskne puidust krutsifiks. Hotellivoodi teki all tuksatab aeg-ajalt midagi ebamäärast, nagu mõnest David Cronenbergi filmist.

Erich von Kügelgeni reprod ning neid ümbritsev Edith Karlsoni looming tekitab võimaluse meeldivateks niheteks.
Erich von Kügelgeni reprod ning neid ümbritsev Edith Karlsoni looming tekitab võimaluse meeldivateks niheteks. Foto: Paul Kuimet
Öökapi sahtlis seisab pisike anatoomiline naise mudel, nagu lahatud miniatuurne Eeva.
Öökapi sahtlis seisab pisike anatoomiline naise mudel, nagu lahatud miniatuurne Eeva. Foto: Paul Kuimet

Kuid ka siia keskkonda ulatuvad tagasi müütilise mõtlemise kombitsad. Näiteks paistab selle viirastusliku hotelli aknast korraga Neitsi Maarja kuju, kuid selle kõrval puuvõras ka kellegi kipsist pea, mis lebab üksinda, otsekui hiiglaslikus linnupesas. Kes on selle pesa teinud? Kas neitsi Maarja? Ja mis selle mehe peast ühel päeval välja koorub? Me ei saa seda esialgu veel teada, kuid selle üle tasub mõelda.

Hotellivetsu telliskividest põrandasse on keegi loom oma käpajäljed vajutanud – ilmselt mõni meie esivanem. Nõnda hakkavadki tasapisi välja joonistuma «Süütuse tagasituleku» kesksed jõujooned. Karlson mängib siin näitusel esivanemate ajaga; ta teeb seda muu hulgas ka kristliku mütoloogia kaudu, ent kunstniku ettevõtmine on laiem ning ulatub tänuväärselt ühe mütoloogia piiridest kaugemale. Läbi uue ja vana osava põimimise viib Karlson meid omamoodi muinasunne, kus maailma alles luuakse. Vähemalt nii usuvad Austraalia põlisasukad. See on maailm, kus asjadel pole veel nimesid ning kõik (elus?)olendid suudavad suhelda kõigi teistega. Kasvõi anonüümses hotellitoas. Teatud mõttes võib selles näha ka surma ületamist. Teisisõnu: tegu pole mitte kella tagasikeeramise, vaid teatava müütilise taju (paradiisiaja?) igavese tagasitulekuga.

Läbi uue ja vana osava põimimise viib Karlson meid omamoodi muinasunne, kus maailma alles luuakse.

Musta kardina taga

Näituse viimane korrus seob eelmised kaks omavahel kokku. Siin ruumis seisavad lilleskulptuuride vahel kurekujud ning seinu ehib baltisaksa kunstniku Paul Burmani maalide reprodega tapeet. Dialoogid ajastute ja maailmade vahel jätkuvad. Näituseruumi täidab salvestuselt kõlav kaunis ja võib-olla ka natuke tontlik lindude keel, mille taustal mängib muusika. Salvestused ja reproduktsioonid, elu ja surm… Kas need on samad linnud, kes seisavad ruumi nurgas veel ühe Maarja kuju ümber?

Edith Karlsoni näitus «Süütuse tagasitulek» EKKMis. Kunstnik mängib siin näitusel esivanemate ajaga ja ta teeb seda muu hulgas ka läbi kristliku mütoloogia.
Edith Karlsoni näitus «Süütuse tagasitulek» EKKMis. Kunstnik mängib siin näitusel esivanemate ajaga ja ta teeb seda muu hulgas ka läbi kristliku mütoloogia. Foto: Paul Kuimet

Musta kardina taga lebab aga Okasroosikese kombel klaasist kirstus veel üks naisekuju, kuid seda ümbritsevad põrandal rituaalsed küünlad esimeselt korruselt. Mitmesugused kujundid ja motiivid laenavad üksteisele oma väge ja konnotatsioone, mis tähendab, et EKKMi treppidest alla kõndides ja näitust uuesti, tagurpidi läbides on meil juba uus arusaamine varasemate teoste tähenduse kohta.

Edith Karlsoni näitus «Süütuse tagasitulek»

Kuraator Eero Epner

Eesti Kaasaegse Kunsti ­Muuseumis 12. detsembrini.

Märksõnad
Tagasi üles