«Kirjandus, mis pole üldse piinlik, mis üritab olla täiesti cool, on ju eriliselt piinlik»

Tõnu Õnnepalu on seisukohal, et kirjutades tuleb kõik hinge tagant ära anda, viimse krossini. Foto: Jack Devant

Kirjanik Tõnu Õnnepalu loomebiograafiasse lisandub täna õhtul esimene balletilibreto: Estonias esietendub tema dramaturgiale Teet Kase «Louis XIV – kuningas Päike». Nädalapäevad tagasi ilmus ühtlasi tema järjekordne raamat «Viimane sõna», mis sisaldab valitud tsitaate Õnnepalu varasemast loomingust ning ühe pikema rännukirja formaadis essee.

Teie värske raamatu pealkiri «Viimane sõna» mõjub kuidagi väga dramaatiliselt – sisaldab ähvardavat väidet, mis võib sõnasõnalt loetuna ja biograafiliselt tõlgendatuna mõnel andunud lugejal, nagu näiteks minul, hirmust une võtta. Miks selline pealkiri?

Kirjanduses peabki draamat olema, või kuidas? Draamat, ja ma ütleksin, jultumust. Kas saab ette kujutada bravuurikamat pealkirja kui «Tõde ja õigus»? Aga näe, me oleme temaga nii ära harjunud, et ei pane enam tähelegi. Mitte et ma oma «Viimast sõna» tahaksin sinna kõrvale sättida. Ei, see pealkiri sündis täiesti loomulikul teel, lihtsalt lipsas tekstist välja nagu pealkirjad ikka. Kohe, kui hakkasin sellele tsitaadivalimikule eessõna kirjutama (see sai viimaks nii pikk, et moodustab üle poole raamatu tekstimahust), teadsin, et raamatu pealkirjaks saab «Viimane sõna».

Peale jultumuse on seal muidugi ka pisut eneseirooniat. Aga ka tõtt. Iga raamatut kirjutad kui viimast sõna. Teisiti ei saagi. Ja muide, põhimõtteliselt võibki ju iga raamat jääda viimaseks. Kuid igal juhul, kirjutades tuleb kõik hinge tagant ära anda, viimse krossini. Mitte just viimse mõtteni, neid jääb ikka üle, muidugi ei mahu kõik ühte raamatusse, aga just viimse jõuni.

Kirjutades sellest ei saa aru. Kirjutada on lõbus. See selgub lõpuks. Jälle oled tühi kest, täiesti võhmal, lõõtsutad, kähised, ei jaksa enam midagi öelda. Oled kindel, et ei ütlegi enam kunagi midagi. Ongi su viimane sõnakene öeldud. Aga näe, ajad ennast jälle jalule, varsti läheb kõik meelest ära, astud jälle sellesse veetlevasse lõksu, sellesse neetud mängupõrgusse, mis kirjandus lõpuks on. Või kah on.

Ligemale kaks kolmandikku selle raamatu sisust moodustavad tsitaadid teie varasematest teostest. Kust tuli idee neid sedasi ühtede kaante vahele koguda? Kas sellise kogumiku ilmumine tähendab oma klassikustaatuse tunnustamist, vastava kultuuriajaloolise faktiga leppimist?

Idee ei tulnud minult. Ei! See oli noor kirjastaja Martin Kivirand, kes hakkas mulle juba mitu aastat tagasi rääkima, et ta tahaks minu raamatute «mõtetest» (minu arust pole seal mingeid mõtteid, on üks rääkimine, üks jutt) teha tsitaadivalimiku. Ajasin vastu, aga ühel kergemeelsuse hetkel ütlesin, mis seal ikka, teeme ära. Sest mind huvitas ka, mismoodi see välja näeks, missugusena mu kirjutatu niimoodi lahti võetud kujul paistaks.

Tsitaadid valis Martin välja, mina saputasin nad omakorda läbi sõela ja püüdsin neist mingi temaatilise ja veidi isegi narratiivse kompositsiooni teha. See oli päris paras pusimine. Lugeja muidugi nopib neid tsitaate, nagu ise tahab, vaevalt teda minu kompositsioon eriti huvitab. Mis see kõik kokku on, ei tea. Mulle oli see võimalus oma loomingule, oma minevikule otsa vaadata ja vastu vaielda.

«Viimane sõna» tähendab ka seda, et autorile, kui ta veel elab, peab ikka jääma viimane sõna: tal on õigus kõik senikirjutatu ümber lükata. Minu meelest on tal lausa kohustus seda teha. Vaielda endale vastu. Seada ennast kahtluse alla. Ei, ma pole muidugi mingi klassik ega saa selleks kunagi. Ise tunnen ennast endiselt kahtlasena ja aina kahtlasemana. Klassik! Piinlik sõna.