Mis juhtus kuumas majas?

Peeter Rästas ja Toomas Suuman Rakvere teatri lavastuses «Kasvatushoone». Foto: Jaune Kimmel

Üsna loogiliselt järjest käsitamatuks käänduvale igapäevaelule lisaks on teatripilti (taas)jõudnud absurdidramaturgid (Ionesco, Beckett, Mrožek) või siis nendega kaudsemalt külgnevad autorid. Siia alla asetub ka Harold Pinter, briti draamakaanoni kuldnimesid, kes ise teatavasti pidas end küll põhimõtteliseks realistiks.

Tuleb tõdeda, et aeg on tema tahtmisele samm-sammult «vastu tulnud»: sündmus või dialoog, mis pool sajandit tagasi võis tunduda mõistusevastane, jampslik või aloogiline, on nüüdseks armutu argirealism. Muidugi, muutunud ei ole vahest mitte argielu ise, vaid eelkõige meie ettekujutus draamakirjanduse normidest, mis juba ammu ei piirdu sidusa kahekõne ja antagonistlike karakterimaalingutega.

Nüüd on Rakvere teatris jõudnud lavale «Kasvatushoone» (leidlik, tõlgendusavar vaste originaali tiitlile «The Hothouse»), seni Eestis lavastamata Pinteri näidend, lavastajaks Hendrik Toompere. See on kummaline – nagu Pinteril ikka – näidend, millel on kummaline saatus. Kirjutatud 1958, «Sünnipäevapeo» (1957) ja «Majahoidja» (1959) vahel, peitis autor selle sahtlisse ning tõi selle sealt välja (omaenese lavastuses) alles aastal 1980. Jõudmata küll Pinteri mängitavamate teoste nimekirja, evib näidend siiski mitmeid huvitavusi.