INTERVJUU ⟩ Mari-Liis Lill jutustab lugu üheskoos tõele lähemale liikumisest

Näitleja ja lavastaja Mari-Liis Lill draamateatris, mõned päevad enne tema lavastatud «Samad sõnad, teine viis» esietendust. FOTO: Madis Veltman Foto: Madis Veltman

Mida kaugemale olevikku me edeneme, seda kaugemale jääb olnu. Mida kaugemale jääb kõik, mis on olnud, seda kaugemale meist jääb tõde. Mis juhtus? Kas seal üldse ongi ühest vastust? Kelle mälestustest me räägime, kui me meenutame möödunud aega? On seal ajalugu, mis on kogu aeg olemas olnud, talletatud, kuid pole saanud oma võimalust pretendeerida tõele?

Mari-Liis Lille uuslavastus «Samad sõnad, teine viis», mis täna õhtul Eesti Draamateatris esietendub, ei püüa pretendeerida täielikult ajaloolisele tõele, vaid paneb vaataja tõsiasja ette, et kõik, mida me möödanikust teame, on sageli kaunis pealiskaudne. Sümboolse pealkirjaga «Samad sõnad, teine viis» räägib inimestest, kes on meie minevikus olnud määrava tähtsusega, kuid pole soovinud iseendale ausammast püstitada või on olnud liiga alalhoidlikud, et oma nime pitserina ajalooõpikutesse vajutada. Naised, kes usuvad, et riik ei sündinud ühe päevaga ja tänu ühe inimese ponnistustele, vaid tänu koostööle ja ühisele pingutusele ühise hüve nimel.

Kuid mis muutub ja kui palju muutub meie ühises ajaloomõistmises, kui võitjate asemel kujundavad ajaloo need, kes seisid võitjate selja taga, sellest rääkisin Mari-Liis Lillega mõned päevad enne esietendust.