Daam tulipunase vihmavarjuga

Betti Alver 1930. aastatel. Foto: Raamat

Tuleval teisipäeval, 23. novembril 115 eksistentsiaastani jõudva Betti Alveri näol on tegemist nõudliku poetessiga, kes juba niisama igale värsiarmastajast diletandile end kätte ei anna. Tema looming on nii mitmekihiline, nii sügav, et lõik lõigu, fraas fraasi järel tuumani jõuda püüdes saad aru, et tegu oleks nagu lõputu vikerkaarega, mille varandust tõotavat otsa ei leia sa kunagi.

Ikka on see mõistmine järgmise künka, järgmise välu taga. Ja isegi siis, kui tundub, et nüüd lõpuks ometi oled jõudnud asja mõtteni, mõtteni, mida mõlgutas värsse kirja pannes luuletaja ise, pead sa pettuma. Ei ole nii. Alveri värsid on varjuküllased, nii peegeldusterikkad, et isegi ta ise ei suutnud tihti oma loomisprotsessi läteteni jõuda. Tuntud on ju ta enda kardinaalselt lahknevad selgitused luuletuse «Korallid Emajões» sünnist.

Mida saab siis lihtsurelik soovida? Küllap leida vaid luuletustest just see endale sobiv. Ehk ongi just see selleks võlusüdamikuks, mis Alveri luule nii nauditavaks ja populaarseks teeb. Ja mitte ainult luule, ka proosateosed. Alveri loodu käsitleb inimest, tema tundeid. Kuid mitte inimest, keda leiame igaõhtustest seebiseriaalidest, vaid seda inimest, keda peidavad hilisõhtused väärtfilmid. Inimest, kelle olemuseks on pisarates muie või südantlõhestav ohe rõõmuhõisete vahel. Just sellist, nagu me kõik mingitel hetkedel oleme. Just sellist, kes ühel ajal alistub ilmakoormusele, olles maailma parandajaks, kas või ainuüksi oma kohalolekuga.