Kellest kirjutas Aili Paju oma raamatus Betti Alverist?

Aili Paju, «Betti, kibuvits õitseb». Foto: Raamat

Rohket materjali mõtisklusteks luuletaja Betti Alveri (1906–1989) elust aastail 1975–1989 pakub meile arstist teadlase ja kirjaniku Aili Paju raamatuke «Betti, kibuvits õitseb». See nägi trükivalgust 23. novembril 1992 autori kulu ja kirjadega, ning täna öeldakse ta välimuse kohta: üleminekuaja raamat. See pälvis üheksa retsensiooni Eestis ja kaks paguluses. Aastal 2006 trükiti raamatu täiendatud kõvakaaneline väljaanne (kust pärineb järgnevas tekstis esitatud tsitaatide paginatsioon) ja ilmus veel kaks käsitlust.

Silmitseme pisut retsensioonide valguses kahe naise ligi 15 aasta pikkust suhtlemist, aga esmalt kriipsutame alla – nõukogude korra tingimustes. Alustuseks tsitaat esimesena ilmunud («Las õitseb kibuvits?», Postimees, 10.12.1992) Aivo Lõhmuse arvustusest: «Pinge, mis seda raamatut täidab, ei ole esteetiline pinge. Ka mitte ilukirjanduses tavaline erootiline, sugudevaheline pinge. See on kahe naise vaimse rivaliteedi pinge, elus küllaltki harv nähtus. Seetõttu pole autoril olnud kerge raamatut kompositsiooniliselt üles ehitada. Eriti kuna see põhineb ilmselt autentsetel päevikukatketel.»

Kuigi «vaimse rivaliteedi» sisu on raskesti tabatav, läbib see ometigi punktiirina tervet raamatut. Meditsiiniteadlasena on Aili Paju omandanud perfektse katsete vaatluspäeviku pidamise kogemuse. Laskumata siinkohal kirjandusliku päevaraamatu ja vaatluspäeviku eritlemisse, viitaksin sellele, et teadlasest arsti vaatlusandmete esitamisel ilukirjandusliku tekstina kohati esilekerkiv (ent tavaelus skalpellina mõjuv) lõikav toon on just sellest kogemusest lähtuv.

Betti Alveri käsitlus, Aivo Lõhmuse sõnul Tuglast parafraseerides «Aili Paju on välja andnud raamatu iseenesest Betti Alveri puhul», on huviga ka selles kontekstis loetav. Eriti kui lisada Aili Paju raamatutest «Need päevad on minu» (2001, lk 143–146) vähemalt mind lummanud viimaseks jäänud sõnatu dialoog Betti Alveriga haiglas ja «Minu ülikool: Väljavõtteid päevikust aastatel 1963–1993» (2010) välkvalgusega väljajoonistatud kohtumistest Betti Alveriga (lk 135, 158, 185, 295, 297).

Viimane raamat sisaldab traagilise lehekülje (lk 193–194) mõistmaks Aili Pajut ja tema eemaldumist Alverist. Nimelt Aili Paju ema hukkumine liikluses 4. juulil 1980 purjus juhi süül (lk 116). Sündmus mõjus niigi surmapelglikule Bettile äratuskellana tema «diskreetses koguduses». Vägivaldsed surmad on ikka veel nõukogude riigis võimalikud ja midagi ei juhtu, karistust ei järgne – ei Heiti Talviku puhul, ei Aili Paju ema surma põhjustaja puhul.