Nümfomaania – kas pelgalt psühholoogiline probleem?

Laura Lindstedt, «Minu sõber Natalia». Foto: Raamat

Alustuseks üks tsitaat Laura Lindstedti romaanist «Minu sõber Natalia»: «Vitt tulitab veidi. Võib olla ei olnud ta eelmisest korrast veel päris taastunud. Aga ta ei kurda. See on pagana hea tunne olla läbi kepitud nagu viimane kalts. Ja see tunne, et kui ta vaid tahaks, siis teeksid nad seda uuesti ja uuesti ja uuesti. Talle meeldib, et neid on palju ja nad ei saa kunagi otsa, et neid ei ole ainult üks, nagu on isasid.» See oleks üks võimalus seda raamatut interpreteerida. Aga tegu on siiski rahvusvaheliseks menukiks tituleeritud põhjamaade kirjandusega, mis saanud mitmeid auhindu, ja seega on võimalusi interpreteerimiseks ilmselgelt rohkem. Võtan mõtiskleda mõned neist.

Kartsin raamatu tutvustust lugedes, et mind ootab ees järjekordne «50 halli varjundit». Miks kartsin? Kui keegi üldse nii võiks küsida, sest ehk on keegi, kellele see kohutavalt meeldis, siis talle peab Laura Lindstedti «Minu sõber Natalia» nii sisu kui ka erootiliste kirjelduste poolest pettumuse valmistama. Minu jaoks ei olnud tegu ei erootilise ega ka mitte pornograafilise kirjandusega. Viimane ehk oleneb lugeja piiridest, või kui seda seal ongi, siis omal intelligentsel moel.

Süžee, erinevalt eespool mainitud raamatust, on siin täiesti tõepärane. «50 hallis varjundis» on tegu noore naisterahvaga, kes on justkui hädas maailma ühe rikkaima ja looduse poolt kõik täiuslikud ihuliikmed kaasa saanud mehega, kelle sooviks on mängida temaga magamistoas kõige riivatumaid mänge, mis kätkevad endas mingitki libiidot omavate naiste märgi fantaasiaid.

Lugeja peaks kaasa elama noore naise dilemmadele ja probleemile, kus lisaks mängulistele seksuaalsete naudingute avastamise teekonnale tahab mees naise vastupanu murda ja ihaldab teda hoolimata oma traumadest, ning naine tunneb, et just tema on see üks ja ainus, kelle nimel see täiuslik mees on nõus ohverdama nii oma senised põhimõtted kui ka tegema kompromisse oma piirides ja lubama areneda läheduse ja armastuse teekonnal koos temaga. Sellise «kohutavalt jubetu ja hirmsa» probleemiga algab siis eelmainitud teos ja sellest lugu ka hargnema hakkab.

Siin on aga tegu täiesti tõepärase süžeega. Peategelane on naisterahvas nimega Natalia, kes läheb terapeudi juurde. Natalia on nümfomaan, kes ei suuda mõelda muust peale seksi, ja sellest orjusest loo peategelane vabaneda soovibki. Raamat sobiks seega igati feministliku kirjanduse kategooriasse, sest olgugi et Natalia teadvustab endale oma sõltuvust, on ta seda siiski vaid oma tungide ulatuses, mitte niivõrd meeste. Ja kui ta mõnda neist kõrgemalt hindabki, siis pigem tema inimlike omaduste põhjal kui võime rahuldada tema kompulsiivseid vajadusi.