AJA AUK ⟩ Mustanahaline Vello Orumets

Isaac Hayes – Shafti soundtrack. Foto: Plaadikaas

Kes on must eradetektiiv? Kes on iga tšiki seksimasin? Sellised küsimused küsib Isaac Hayesi lugu «Theme from Shaft» ära kohe, kui talle sõna antakse. Ta küsib neid taustalauljatest naiskoorilt. Need on antud juhul põhiküsimused. Shaft, laulab naiskoor mitmehäälse allaheitlikkusega talle vastuseks. Damn right, vastab selle peale Isaac Hayes, right on. See on selge. Mõned asjad siin maailmas on selged või siis vähemalt selgemad kui teised. Kes on mees, kes paneb oma elu venna nimel ohtu, küsib Isaac Hayes veel oma cool’i baritoniga veel cool’imale wah-wah-kitarrikäigule peale. Loomulikult Shaft, vastatakse talle jälle. Iseenesestki mõista.

Isaac Hayesi «Theme from Shaft» läks täna täpselt 50 aastat tagasi USA Billboardi edetabelis number üheks ja jäi sinna kaheks nädalaks. See oli Gordon Parksi filmi «Shaft» (1971) teemalugu. «Shaft» oli üks esimesi blax- ploitation-filme ja selle peategelane John Shaft oli kõike seda, mida juba mainisime ja üht-teist veel. Ta kandis musta nahkmantlit, kõndis lõdval sammul mööda Harlemit ja tegi oma igapäevast tööd, detektiivitööd. Tema töö tähendas ka seda, et ta pidi mõõtu võtma valgetega, kes mustanahalisi kottisid. Seadma õigust jalule. Aga ta jäi selles võitluses peale.

Blaxploitation-filmides juhtuski enamasti ette rassikonflikt, kus mustanahaline tegelane jääb peale. Neid filme võis vaadata ka osana nn black liberation’ist ehk siis võitlusest mustanahaliste ja üldse vähemuste võrdsete õiguste eest, kuid selles oli ka kahtlejaid. Mustanahalised olid nendes filmides enamasti narkodiilerid või sutenöörid, hea küll, Shaft küll eradetektiiv, aga ikkagi. See ei olnud iseenesest progressiivne ühiskondlik segment, kuigi võis leiduda neidki, kes seda progressiivseks pidasid. Ka ei kuulunud nende filmide tootmisvahendid enamasti afroameeriklastele, vaid ikka teistele. Seda võis hoopis käsitleda, nagu žanri nimigi ütleb, mustanahaliste ekspluateerimisena.