Juurikas. Kultuuri­minister tegutseb

Maskis mitte-lauljad. Kultuuriminister Tiit Terik ja president Alar Karis. Foto: Eero Vabamägi

Vabariigi president surus kätt, soovis jõudu tööle ja siin ma nüüd siis olen.

Uued kolleegid võtsid mind südamlikult vastu. Kantsler näitas kabineti kätte ja ütles, et koristada pole vaja, ainult natuke tolmu pühkida ja tuulutada. Kõik olevat täpselt nii, nagu pärast Tõnis Lukase lahkumist jäi. Anneli seda ruumi ei kasutanud, tema töötas distantsilt. Mina, vastupidi, kavatsen minna nii lähedale kui võimalik, piltlikult öeldes – sukelduda kultuuri sisse.

***

Väga huvitav kollektsioon eelmiste kultuuriministrite poolt päranduseks jäetud esemetest. Indrek Saare juuksehari, Urve Tiiduse kingad, Rein Langi allakriipsutustega Barbara Cartlandi teoste täielik komplekt, Laine Jänese seelik, Raivo Palmaru poolik sigaretipakk, Urmas Paeti tass kirjaga «Nõmme – Tallinna kopsud», Signe Kivi huulepulk, Jaak Alliku lugemisprillid. Põnev! Milline saab olema minu panus Eesti kultuuri ajalukku? Seda näitab aeg.

***

Olen alati teadnud, et munitsipaalpoliitiku karjäär pole minu võimete tipp. Juba õpilasmalevas rääkisin poistele, et ühel päeval saab minust minister. Tauno ja Meelis naersid selle jutu peale, kus on nad nüüd? Tauno on Portugalis vangis, Meelis Soomes rekajuht. Aga mina pälvisin Edgar Savisaare tähelepanu. Edgar ütles, et tublisid kõplajaid on õpilasmalevas alati vaja. Ta tutvustas mulle Jürit. Jüri oli samuti väga tubli kõplaja. Koos Jüriga kõplasime kolhoosipõlde nii et tolm lendas. Jah, olid ajad!

Nii et kui Jüri nüüd helistas ja ütles, et tal on mulle tähtis jutt, olin kohe hakkamas. Seda kõnet ootasin aastaid. Kandsin telefoni alati igal pool kaasas, isegi tualetis. Tõeline poliitik hoiab telefoni alati ihu ligi ega lülita hääletu peale, sest nõnda võib oluline kõne kaotsi minna.