Mäkketõus. Mats Traat – 85

Purgatooriumile tõusu kujund on laiendatav kogu Mats Traadi loomingule. Pildil kirjanik 2010. aastal. Foto: Peeter Langovits

Ainult mägi ulatus oma ürgsel tasandil kõigest üle, kõigest kõrgemale, otsekui kustumatu lootus, ja jäi endisest elust kõige kauemaks nähtavale; tema peale ajahammas ei hakanud.

See tõdemus kroonib homme, 23. novembril elutee 85. verstaposti seljataha jätva Mats Traadi jõgiromaani «Minge üles mägedele» (1979–2010) lõpetavat kaheteistkümnendat jagu «Õelate lamp». Seda lugenud ja nüüd üle lugenud, pean tunnistama liigutusklompi kurku tõusvat. Nagu kuuleksin mõne Beethoveni, Wagneri või Brahmsi sümfoonia finaalis kõlavaid lõppakorde, milles sulavad üheks meeleheide, hinge valuline puhastumine ning joovastav ülevus.

Pole kahtlust – ja sellele on osutatud varemgi –, et kui 20. sajandi eesti kirjanduse gravitatsiooni keskmeks on Tammsaare «Tõde ja õigus», siis 20. ja 21. sajandi vahetusel on selleks Traadi «Minge üles mägedele». Mõlema kirjaniku teosed omakorda on nende loominguloo telg. Selle püstitamiseni on jõutud teoshaaval ja kõik ülejäänu hargneb teljest või suhestub sellega, moodustades kontsentreid.