ARVUSTUS ⟩ Vaino Vahingu Kristuse-poos

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Rainer Sarneti film «Vaino Vahingu päevaraamat»
Rainer Sarneti film «Vaino Vahingu päevaraamat» Foto: Gabriela Urm

Vaino Vahingu «Päevaraamatud» (2006 ja 2007) on kindlasti ühed kõige naljakamad raamatud, mida lugenud olen. Tänu neile sai Vahing jälle kuulsaks. Muidugi on seal ka kõike muud kui nalja, või tegelikult ongi see kõike muud kui nali. Päris täpselt ei saa ka aru, mida Vahing mõtleb tõsiselt ja mida mitte, ja usutavasti ta ise ka ei saanud aru. Kui inimene tõesti aus (ausus on muidugi üks väga kahtlane kategooria) tahab olla, siis sellisest asjast ei olegi ju enamasti võimalik aru saada.

Päevaraamatuski tundub üksjagu olevat nii maskide tekitamist kui langetamist, seda kuulsat rollimängu või Spiel’i, mis Vahingule ka elus meeldis, ja mis päevaraamat see oleks, kui ta ei räägiks Vahingu elust. Kirjandus muidugi oligi Vahingu elu ja nagu meile filmis ka korduvalt mainitakse, ohverdas Vahing kirjanduse nimel kõik. Kõik käis kirjanduse nimel ja kõik sellesse ka suubus. Kirjutati verega, nagu mainib kirjanduskriitik Valle-Sten Maiste. Või vähemalt prooviti seda – vahel rohkem, vahel vähem kujundlikus mõttes – teha.

Niimoodi elasid intellektuaalid Tartus 60ndate lõpus ja 70ndatel, kui ümberringi pigistas nõukogude võim. Vahing, Unt, Kangilaski, Kaplinski jne. Peeti Salongi. Loeti ja vaieldi palju, aga ka joodi ja reostati käimlaid. Samal ajal toimus Vanemuises ka teatriuuendus, kus Vahingul ja tema sõpruskonnal oli oluline osa, seegi seotud maskide, nende teatri sümbolite lõhkumisega ja püüdega selle tagant leida sisemisemat sorti tõde.

Läksin filmi vaatama ei tea kust (vahest pealkirjast) pähe imbunud eeldusega, et dramatiseeritud ongi «Päevaraamatuid». Ei olnud. Oli, nagu tegelikult lubatigi, lavastuslik dokumentaalfilm Vaino Vahingust, ehk et räägiti Vahingust asjatundlikku juttu, aga ka lavastati katkendeid tema teostest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles