Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kes kirjutas aasta parima ilukirjandusliku debüütraamatu?

Ave Taavet FOTO: Meeli Küttim

Täna, Betti Alveri 115. sünniaastapäeval kuulutatakse Tartu Ülikooli raamatukogus välja järjekordne Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat. Preemia on mõeldud jooksval aastal avaldatud parima eestikeelse ilukirjandusliku debüütraamatu autorile. Žürii, kuhu kuulusid Taavi Eelmaa (mullune laureaat), Helle Maaslieb, Berit Petolai, Triin Ploom-Niitra ja Mihkel Samarüütel, valis 33 teose hulgast seitse nominenti.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sõelale jäi neli luulekogu, kaks jutukogu ning üks romaan. Autoriteks neli naist ja kolm meest. Naisautorid näivad olevat kas noored või nooremapoolsed, ent kolmest mehest kaks on debütandi kohta natuke harjumuspäratult (ent seda enam tervitatavalt) üle 65-aastased.

26. korda välja antava auhinna senises ajaloos on nomineeritute hulgas esimest korda kriminaalromaan (Olav Osolini «Kus lendab part»), teist korda on sellesse ringi jõudnud žanripuhas ulmeraamat (Rait Piiri «Hinged mõõgateral»).

Kirjastuste arvestuses on konkurentsitult parim Kultuurileht, kelle välja antava «Värske Raamatu» sarjast, mida kureerib ajakirja Värske Rõhk toimetus, jõudsid valikusse kõik kolm jooksva aasta sees ilmunud teost. Ülejäänud neli pärinevad kirjastustelt Lummur, Tuum, Varrak ja Verb.

Suursündmuse ootuses heidan heasoovliku kiirpilgu kõigile seitsmele nominendile.

Miks minnakse libahundiks?

Aliis Aalmanni debüütkogu pealkirjast «Verihaljas» õhkub niiskete pahvakutena ürgsust, vitaalsust, stiihilisust. Ning isegi midagi ajatut ja üleisikulist. Otsapidi ka üleinimlikku. Tema tekstid vahendavad lugejale maailma, mis asub kuskil tsivilisatsiooni leviala piiril. Või ehk sootuks sellest teispool, mingis pooleldi müütilises ajas ja kohas, kus näkid päevitavad kuumavatel kividel, varjud kõnnivad vesistel mätastel, lauka lapsed koperdavad ühest loigust teise.

Ehkki autorihääle ebamäärasus lubab mitmes kogu esimese otsa tekstis jätta tema bioloogiline identiteet lugeja kujutlusvõime hooleks, saab pikapeale siiski selgeks, et tegu on inimesega. Inimesega, kes pole justkui suutnud päriselt otsustada, kas põgeneda end ümbritsevate laugaste ja laante vahelt tsivilisatsiooni rüppe või saada hoopis ümbritseva loodusega pöördumatult ja eristamatult üheks.

Aalmanni tekstide autorimina omandas minu kujutlustes kiiresti hääle ja kuju, mille olin laenanud August Gailitilt ja Rita Raavelt – Maret Vaa tegelaskuju, nagu see esineb nii «Nipernaadi» raamatus kui ka filmis: üksik noor ja kena naine, kes on ranna, metsa ja rabaga kokku sulanud, hakanud hingestama lagedat välja enda ümber, kuid usub ja ootab ometi mingit suurt imet silmapiiri taga mühavalt tsivilisatsioonilt, kannab kuskil hingesopis äraigatsust. Sestap võpatasin, kui lugesin ühest kogu tagumises otsas paiknevast tekstist, kus minajutustaja (kes näib seal erandlikul moel olevat sootuks mees) kuulutab, et kogub «pärleid ja tuult ja kajakate kisa» (lk 59).

Aliis Allmann kirjutab laulvat ja rütmilist vabavärssi. Aga kui ta oleks vormistanud oma teksti silprõhuliste värssidena, sooviks ansambel Metsatöll ilmselt neist kõigist laulud teha. Seda enam, et otsapidi (nt tekst lk 23) on Aalmann sidunud oma luuleread eestlaste etnilise identiteediga, pakkudes poeetilisel moel täiendust meie rahvuslikku omamütoloogiasse.

«Verihaljas» on väga tugev ning debüüdi kohta harjumuspäratult terviklik kogu nii tundetoonilt kui ka stiililt. Loe milliselt leheküljelt tahes – iga loos võidab! Esikaane kujundus mind eriti ei kõneta (sest selle põhitoon on ebaatraktiivne ja mittemidagiütlev – miks pole pandud punast, nagu tagakaane serva?), kuid sisus leiduvad Sigrit Villido illustratsioonid on Aalmanni värssidele nende kaante vahel ideaalilähedased kaasteelised (neid võiks rohkemgi olla).

Tagasi üles
Back