R, 9.12.2022

Autosõit mööda vaataja ajukäärusid

Parima võõrkeelse filmi Kuld­gloobuse võitnud «Drive My Car» arvustus!
Ralf Sauter
, filmikriitik
Autosõit mööda vaataja ajukäärusid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
«Drive My Car» linastub PÖFFil Värskete hoovuste programmis
«Drive My Car» linastub PÖFFil Värskete hoovuste programmis Foto: Filmikaader

Armastatud jaapani kirjaniku Haruki Murakami samanimelisel novellil põhineva «Drive My Cari» tunnistasid Hollywoodi välispressi liikmed nädalavahetusel Kuld­gloobuste jagamisel parimaks võõrkeelseks filmiks ja just nüüd jookseb see meie kinodes.

Seda võib kirjeldada otsingulise kolmetunnise teekonnafilmina. Ja mitte põhjusel, et suur osa filmi tegevusest toimub muldvanas punases Saabis, mis teatrilavastajast peategelasel Yusukel (Hidetoshi Nishijima) tööle ja tagasi sõita võimaldab. «Drive My Car» jälgib hoopis sisemise rahu ja lepituseni viivat hingelist teekonda, millest Yusukel pole pääsu hetkest, kui ajuverejooksu tagajärjel kaotab elu tema noor abikaasa Oto (Reika Kirishima).

Ryûsuke Hamaguchi lavastatud film algab üüratu, ligi kolmveerand tundi kestva proloogiga, mis intiimselt vaatleb kurbi, kauneid ja keerulisi hetki Yusuke ja Oto abielus, enne kui surm nad ootamatult lahutab. Yusuke ja Oto on lähedased, nad toetavad teineteist ning naudivad palavat voodielu. Eduka stsenaristina töötaval Otol on ebatavaline anne vahekorra ajal põnevaid lugusid välja mõelda, vaimustades Yusuket iga kord oma sügavuse ja loomingulisusega. Voodi all, mida Yusuke ja Oto jagavad, on aga peidus üks tume saladus: Yusuke teab, et Oto petab teda teiste meestega. Enne, kui see saladus päevavalgele tulla saab, leiabki Yusuke oma naise surnuna.

Süü, leinavalu ja pained, mille väljendamiseks Yusuke õigeid sõnu ei leia, töötavad selles filmis koormavate nukrate jõududena, mis filmi sündmustiku aeglaselt käima lükkavad. «Drive My Car» on kompleksne draama täiskasvanud vaatajale, kes julgeb usaldada seda kummalist lugu mineviku haardesse jäänud lesest Yusukest, tema armsast punasest autost ning ühest eksperimentaalsest teatrilavastusest, mille tekstil ja vormil on selles loos üllatavalt sügav tähendus.

Nimelt lavastab Yusuke kaks aastat pärast Oto surma Tšehhovi «Onu Vanjat», mille näitlejaskonda lisandub noormees, keda Yusuke mäletab valusalt kui Oto kunagist armukest. Nagu intelligentsele ja introspektiivsele Murakami-põhisele filmile kohane, ei räägi «Drive My Car» vihkamisest või kättemaksust, vaid kahest mehest, kes kumbki püüavad Tšehhovi teksti toel orienteeruda oma keerulistel hingemaastikel, kuhu on üks ja sama naine jätnud valusa jälje. Kolmandaks oluliseks tegelaseks selles loos kujuneb noor naine Misaki (Tôko Miura), kes määratakse Yusukele autojuhiks. Sarnaselt Yusukega on Misakil piinarikkaid lähedase kaotamise kogemusi.

Niisiis on kõik kolm tegelast üksteisele hädavajalikeks peegliteks. Lõputuna näivate autosõitude ja teatritöö käigus peavad nad leidma mitte ainult üksteisega kontakti, vaid ka õigeid sõnu. Kuni see neil päriselt õnnestub, saame vaatajatele ainult ennustada, mis toimub täpselt nende tegelaste sees, aga sellevõrra väärtuslikuma ja raputavama katarsise film saavutab. Nendel hetkedel, kui filmis valitsevad ebamugavad vaikused, tuleb terapeutiliselt ja tähenduslikult mängu Tšehhovi tekst, mis täidab filmi depressiivseid tühimikke. Meeleolult ja tempolt meenutab «Drive My Car» kangesti paari aasta tagust Lõuna-Korea filmi «Põlemine», mis lähtus samuti Murakami jutust.

Kolm tundi kestev «Drive My Car» on ilmekas, mitmekihiline ja tundeline draama, kus leidub kummastavalt vähe tegevust, aga palju kaemust. Selles loos väljenduvad sõnade iidne vägi, iseendani jõudmise keerukus, lahendamata valu pitsitav raskus ning näitekunsti transformatiivne jõud. Kaasajal, mil filmivaatajad on üha kärsitumad, on rõõm näha kannatlikku filmi, mille lavastaja ei kiirusta tegelasi tagant ja lubab neil kasvada nii hoolikalt mõõdetud tempos.

«Drive My Car» (Jaapan) Värsked hoovused

Režissöör Ryûsuke Hamaguchi, osades Hidetoshi Nishijima, Tôko Miura, Reika Kirishima, Yoo-rim Park jt

Kestus 2 tundi 59 minutit, linastub PÖFFil veel 26. novembril

Märksõnad
Tagasi üles