Gunnar Graps ja tema võimusuhted

Gunnar Graps 1987. Saaremaa muusikapäevadel GGG-ga esinemas. Foto: Anti Kuus/Rahvusarhiiv

Gunnar Grapsi Magnetic Bandi kontsert Tartus noortemajas Sõprus üsna 1970. aastate lõpus oli esimene rokk-kontsert, mida ma külastasin. Võib öelda, et ma kartsin. Võib ju olla, et ilma põhjuseta. Aga õhustik oli rohkem kui lärmakas. Tunda oli sigarettide ja alkoholi hõngu. Keegi ehk kuskil juba üritas ka kakelda ja istmeid lõhuti mulle päris lähedal. Ma ise olin selline raamatunohiku tüüpi. Lugemine oli aidanud mul maailmaga toime tulla ja hoida mingilgi määral eemal teismeeaga seotud vastikuid pingeid. Nüüd tundus, et see brutaalsus on mu ikkagi kätte saanud.

Muusika, mida Magnetic Band tol õhtul mängis, oli tegelikult pigem rafineeritud ja fili­graanne. Hiljem sain ma sellest maailmast aru, aga tollal ma lihtsalt ei teadnud, mis asi on bluus ja mis funk. Graps ise mulle meeldis ja see oli puhtalt võimusuhe. Ta mängis trumme ja laulis samal ajal – juba see üksi avaldas muljet. Ja virtuoossuse juurest ­macho-paueri juurde pole väga palju maad. Ma imetlesin ja olin kade. Kahtlustan, et Grapsist sai üks põhjusi, miks ma ka hiljem trummareid rokkbändides keskseks jõuks hakkasin pidama.

Aga igatahes aitab see meenutus mul edasi mõelda üht mõtet, mis tegelikult on küll üldisem kui Gunnar Grapsi isik, aga üsna otseselt temaga seotud. Nimelt võib küll mingil määral tõeks pidada seda ajalukku püsima jäänud lugu, mis ütleb, et Nõukogude Eesti diktatuurirežiim takistas vägivallaga rokkmuusikat kui midagi kogu maailma noortele olemuslikku ja mõistetavat. Kuid tegelikult võis too muusika igal üksikul juhtumil olla ka midagi hoopis keerukamat. Kõikide fännide jaoks oli küllap kunagi olnud hetk, kus rokkmuusika oli pigem võõras kui oma, ohtlik ning isegi hirmutav ja laastav. Ma olen alati arvanud, et Graps adus seda kummalist potentsiaali paremini kui paljud teised ning soovis seda ka ära kasutada. Naiivses ja mitte küünilises mõttes.