AK ⟩ Vene hinge pinged briti professori prisma läbi

Peeter I ratsamonument läbimas hügieeniprotseduuri tänavu kevadel. Foto: Dmitri Lovetsky

Vene hinge kui sellise otsimisse on eriti mittevene haritlased suhtunud läbi aegade omamoodi aupakliku, teatava hirmuga segatud akadeemilise õhinaga. Tuleb meelde Mark Twain, kes meenutas, kuidas ta on indiaanlastega koos rännanud, aidanud neil loomi varastada, käinud koos sõjarada ja võtnud osa jahiretkedest. Põhimõtteliselt on tänapäeval keeruline eeldada, et iga Venemaa-ainelise teose autor oleks ise venelastega koos rännanud ja kannatanud, kakelnud ja viina visanud. Abiks see muidugi oleks.

Vene ajaloo ekspert, Londoni ülikooli Birkbecki kolledži ajalooprofessor ning produktiivne kirjanik Orlando Figes on Venemaa ajaloo üle palju arutlenud ja palju kirjutanud, mõelnud vene hingele päevas keskmiselt kindlasti rohkem kordi kui keskmised venelased ise ning kõige selle tulemusi on korduvalt ka eesti keeles avaldatud. «Nataša tants» (esmatrükk 2002. aastal) on tegelikult samuti paarikümne aasta eest juba meil ilmunud, käesoleva uusversiooni puhul on tegemist täiendatud väljaandega. Ega selle paari­kümne aasta jooksul muidugi midagi põhimõtteliselt uut sellel teemal avastatud polegi.

Pärisorjadest kultuurikandjad

«Nataša tants» võtab ette Venemaa kultuuriloo XIX sajandi algusest XX sajandi keskpaigani. Randmeid rebestavalt kaaluka teose enam kui 700 leheküljelt vaatab vastu koloriitne seltskond. Pärisorjad, kunstni­kud ja aristokraadid, revolutsionäärid ja pagulased, vaimulikud ja vabamõtlejad. Sankt-Peterburgi hiilgusest stalinistliku propagandaajastuni, rahvakunstist Aasia šamaanide maagiliste rituaalideni, Puškini luulest Mussorgski muusika ja Eisensteini filmideni. Kõlab põnevalt, tegelikult ongi põnev.