AK ⟩ Põntsatades lendav Pardikene

Olav Osolin debüteeris tänavu krimikirjanikuna. Foto: Tairo Lutter

Suuril silmil vaatasin sügisel «Suure Eesti Raamatuklubi» kliendilehte – kuidas küll olin maha maganud Varraku menuki, Olav Osolini pööraselt lustaka krimiloo «Kus lendab part» jõudmise raamatupoodide lookas lettidele. Uue krimikirjaniku ilmumine kodumaisele krimimaastikule on krimisõbra jaoks alati põnev ning meeliköitev sündmus, pealegi polnud seekord mingilgi moel võimalik silma kinni pigistada.

Õnneks taipasin enne krimiloo lugemist vaadata Osolini poolt Anu Välbale antud intervjuud ning lugeda eelmainitud kliendilehes kirjapandut; oli võrdlemisi selge, et krimižanrile iseloomulikke tunnusjooni pidi ei tasu romaanile lähenema hakata.

Loo peategelased on politsei nooreminspektor Samuel Part ja tema ülemus, vaneminspektor Mart Sapiste, kellel näib pea olevat vaid nokatsi kandmiseks ning kelle eest vahelduva eduga püüab mõttetööd teha omakasupüüdlik pojake Märten. Part ja Sapiste seenior kutsutakse Lõuna-Eestis asuvasse hotelli, kus vestibüülis massiivse pruuni nahkdiivani taga vedeleb naise laip.

Kõige parem viis kadunukese isiku kindlakstegemiseks on paikvaatlus mõningaselt distantsilt ning abipolitseinikust administraatori deduktiivne mõtlemine. Selles pingsas mõttetöös on oluline koht laiba võrdlemisel viimase kõrvalt leitud raamatu kaanel oleva pildiga. Üheskoos jõutakse järeldusele, et diivani taga lebab krimikirjanik Katrin Pautsi elutu keha.

Krimi- ja põnevuskirjanikuna on Katrin Pauts kirjutanud end kodumaise krimikirjanduse ajalukku, olles üks tõsiseltvõetavamate naiskrimikirjanike seast, ning sellist tundetut lõppu krimiloo veergudel pole ta küll millegagi välja teeninud. Kuid isiku tuvastamisega läheb uurijate meeskonnal nagu läheb, seega on juba algusest peale suur lootus, et untsu lähevad nad ka ohvri isikut puudutava teooriaga.