REISIKIRI ⟩ Müstikute tuleproov Helsingis

Bill Viola video- ja heliinstallatsioon «Fire Woman» (2005). Foto: Tuomas Uusheimo

Ikka on hea astuda laevale ja sõita Soome.

Näen laeval kaht Soome ärimeest. Mitte et ma neid tunneks, sest ma ei tunne ühtegi Soome ärimeest. Need Soome ärimehed näevad välja, nagu oleksid nad pärit 20. sajandi algusest. Üks kannab keepi ja kõvakübarat ja ümmargusi prille. Naerab laia suuga. Tundub heatahtlik inimene. Kallis kell on käe peal, selline, mis näitab korraga mitut ajavööndit. Ei saagi aru, kas tegemist on inimese või eksponaadiga. Nagu oleks keegi salapärane maag mulle musta kuuli keerutades teisest ajastust pärit fatamorgaana silme ette mananud. Nad pärineksid nagu ajast, mil meie loo üks kangelasi Konrad Mägigi põgusalt Soomes elas.

Kui laev sõidab vahetult enne Helsingit mööda ühest saarekesest, meenub Ahvenamaa, kus Mägi samuti neil aegadel viibis. Kuigi see on palju väiksem saar kui Ahvenamaa, sellel on ainult üks väike tumepunast värvi hütike. Paar puud. Kivist saar. Hallid meretükid ümber. Ilus. Eestlastel on selle saarega küll oma side. Umbes 10 aastat tagasi tahtis keegi purjus eestlane ennast ära tappa, hüppas laevalt jäisesse Soome lahte, sai vees kaineks, mõtles ümber ja ujus saarekesele. Võib-olla tema elabki seal hütis. Ja maalib. Maalib möödasõitvaid Tallinki laevu.

Ameerika müstik