«Le Bordel Synthetique» puudutab ühte põletavamat teemat posthumanismi suunas – mitmed katkestused ja sündmused on fundamentaalselt muutmas inimese positsiooni looduse ja maailma suhtes – liikuvas kaasaegses maailmas. Näituse üheks algtõukeks on 2017. aastal turule tulnud ja seejärel võidukäiku alustanud tehismõistusega hüperrealistlikud seksirobotid (seksbotid). Alates 2018. aastast on Jürgenson sekspositiivse feministi ja naisena seksuaalsuse, romantiliste suhete ning tehisintellekti motiive oma loomingus järjekindlalt kasutanud. Kunstniku olulisemaid inspiratsiooniallikaid on olnud legendaarse feministliku autori Nancy Friday raamatud nii naiste kui ka meeste seksuaalsusest ja seksuaalsetest fantaasiatest, nagu «My Secret Garden» (1973) ja «Men in Love» (1980). Ka praeguse näituse keskne kujund teoses «Emma salaaed» on Friday raamatut lugev tehisintellektiga seksbot Emma Friday tekstidega tapeedi taustal. Publikul on võimalik nukuga vestelda, et tema tehislikku ja iseenda inimlikku intelligentsust testida ning selfisid teha.
Kuigi näituse üks teema on seksuaalsuse kaubastumine, on kunstniku huvikeskmes pigem naudingu ja erootiliste fantaasiate motiiv ning kõigi võrdne õigus seksuaalsusele olenemata soost, vanusest ja füüsilistest eripäradest. Jürgenson ei loe moraali, vaid ärgitab mõtlema nii näitusel esitatud kui ka sellega kaasnevate küsimuste üle: kas me naudime, kuidas me naudime ja mida me naudime? Näituse kuraatori Anders Härmi sõnul võiks Jürgensoni projekti vaadelda ka Kunstihoone suvise suurnäituse «Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul» tähelepanuväärse jätkuprojektina. «Näitus ärgitab esitama olulisi küsimusi inimeste ja asjade, inimeste ja masinate suhete kohta ajal, mida üha selgemalt võib nimetada posthumanistlikuks ning mis selgelt osutab, et nii inimese staatus (antropotseen ja muud hädad) kui ka inimsuse mõiste üldse on võib-olla enim muutumas pärast renessansiga alanud humanismi, individualismi ja kapitalismi võidukäiku,» ütleb Härm.