ARVUSTUS ⟩ Kuidas on olla kõige kohalikum kväärkunstnik? (1)
/nginx/o/2022/01/07/14297418t1h14d3.jpg)
29. november 2021, 20:57
/nginx/o/2021/11/29/14231253t1h46ec.jpg)
- Kumu näitus ja teisesus meis endis
- Lõuna-Eesti kohavaim
- Meelalt nihkes identiteedid
Kumu kolmanda korruse B-tiiva kõverikus kunstisaalis avatud Liis Pählapuu kureeritud «Talomuro ilmaruum», näitus modernismiperioodi Lõuna-Eesti loojatest, resoneerub viimasel paarikümnel aastal tugevnenud murdealade eneseteadvusega.
Regionalismiga tegelev näitus osutab oma võluva võrukeelse pealkirjaga ehk ühele tõusvale trendile, mis alles hakkab end lahti kerima. Koroonaaeg oma rapsivate otsustega näitusesaale kord kinni, kord lahti hoida muudab raskeks kindlate tagastustähtaegadega rahvusvaheliste rändnäituste korraldamise. Raskusi on ka projektidega, milles kombineeritakse välismaist kodumaisega. Nii on muuseumitele paratamatu, et tuleb süvitsi tegeleda omamaise materjaliga, kohalikes kogudes püüli sõeludes.
Heal juhul tähendab see, et ammutuntud klassikahitid omandavad värskes rekontekstualiseerimises uue tundetooni ja kogudest tuleb varajasema üldpildi rikastamiseks leida seni fookusest välja jäänud autoreid. Selle näituse kontekstis osutub esimese variandi olulisimaks näiteks Karl Pärsimägi, teist ilmestab aga laiemale publikule seni praktiliselt tundmatu Eduard Timbermanni kaasus. Mõlemad olid ereda leegiga põlenud varalahkunud boheemid, head sõbrad veel pealegi. Pärsimäe röövis Auschwitz, Timbermanni võttis juba mõned aastad varem tiisikus. Aga vaevalt nad kumbki sõjajärgsesse repressiivse pildipoliitika aega sobinud olekski.
Teisesus meis endis
Mõlemad kunstnikud on siin korraga kohal ühes Pärsimäe tundlikus maalietüüdis, mis kujutab sõbra kiitsakat kuju taluinterjööri koduses keskkonnas voodi peal konutades maali kallal noskerdamas. Kunstnik pole siin Pariisi legendide bulvarilõvi, kes võib näiteks «La Dome’is» häda korral meisterliku žestiga kohvikulauale rahatähe sirgeldada, vaid hoopis kodustes oludes tööle keskendunud tegelane. Suhe talutare soemüüriga on siin vaba pateetikast, immutatud vaid vaiksetel nootidel avalduvast poeesiast. Teisesus, millele see maal osutab, pole midagi eksootilist ja võõrast – see ilmneb talupoisi moodsaks kunstnikuks saamise väikeses imes.
Ka Pärsimäe puhul on sedastatud teatavat triksterlikkust – meeldinud ju temalegi pallaslaste seltskonnas visata rohmakat võrokeelset külanalja.
Kuigi näitus pole otseselt modernismikeskne, vaid laieneb ka alalhoidlikumale pildikultuurile, tõstatab see teoreetilisi küsimusi modernsuse kui sellise kohta. Juba modernistliku maali juuretises, ehk Cézanne’i, van Goghi ja Gauguini pühas kolmainsuses, ilmutab end kultuurilise Teise kuvand. Näiteks romantismist 19. sajandi kultuuriteadvusse jõudnud Üllas Metslane avaldub kõige otsesemalt Gauguini Tahiti perioodi loomingus, pannes 20. sajandi alguseks eksootilise otsinguil liikuma terved modernistide hordid. Ent sellisest kolonialistlikust pilgust on huvitavamgi see, kui meid muinasjutulise ürgteadvuse juurde tagasi viivat Üllast Metslast vaadatakse tema enese tingimustel.
Rahvusvahelises plaanis oleks parim näide sellisest lähenemisest näiteks Constantin Brâncuși, 20. sajandi olulisim Rumeenia-Prantsuse skulptor, kes suutis oma külapuusepa käsitööoskused metropolis mitte ainult alal hoida, vaid ka modernistliku kunsti keskmesse tuua. Seda lausa kunsti mõistet tervikuna ümber defineerides.
Ühelt poolt etendas Brâncuși seltskonnas «meest metsast», kes võis veel paarkümmend aastat pärast Pariisi saabumist teeselda, et ta vaevu prantsust tönkab. Samas sõbrunes ta Marcel Duchamp’ga, kes esindas intellektuaalseimat liini toonases kunstis. See näitab hästi, et eksootilisust ei pea otsima kaugelt, seda võib leida ka oma juurtest. Ka Pärsimäe puhul on sedastatud teatavat triksterlikkust – meeldinud ju temalegi pallaslaste seltskonnas visata rohmakat võrokeelset külanalja, mis mõningaid kaaslasi vaid õlgu kehitama pani.
Kumu näituse pealkiri seostub viljakaimalt Pärsimäe taluõue segadikku elu keskmena kujutavates varajastes akvarellides, mille värvikus kannab sünesteetilisi muljeid putukasuminast kuke kiremiseni. Suhteliselt ebaoluliseks osutuvad siin spekulatsioonid, kas ja kuivõrd oli ta tol hetkel kokku puutunud Marc Chagalli loominguga.
Rääkides arhailise lõuna mõjudest eesti modernismile, ei saa mööda minna noore Eduard Wiiralti ekspressiivsetest pliiatsi- ja tušijoonistustest, mis olid loodud illustratsioonideks Juhan Jaigi kogumikule «Wõrumaa jutud». Siin räägime me keeleruumi arhailisusest, mis loovat teadvust kaudsemalt, ent otsestest visuaalsetest mõjutajatest sügavamalt puudutab.
Meelalt nihkes identiteedid
Näitusel on eraldi välja toodud ka «Taluõue madonna» teema, kus lapsega talunaise kujund ristub kristlike konnotatsioonidega. Uhkeimaks selliseks «ikooniks» osutub näitusel Nikolai Kummitsa kummastavalt pastelsete toonidega «Ema sülelapsega».
Samas viimasel ajal oksjonite hinnaliidriks tõusnud Konrad Mäe maastike puhul on loodus ja kohatunnetus universaalsem ja Lõuna-Eestile spetsiifilist kohavaimu sinna raskem külge kleepida. Sellele omakorda vastanduvad kolmekümnendail moodi läinud tööeestluse teemad näiteks Nigul Espe loomingus, kus kohalik kontekst avaldub otsesõnu, valitud motiivi realistlikkuses.
Vaadates näitusel seda kirevat pildimaterjali, saab selgeks, et «Talomuro ilmaruum» ei pürgi enneaegsetele olemuslikele kokkuvõtetele. See pole kitsalt määratletud Lõuna-Eesti identiteedi näitus sõirast, Handsast, õukast ja suitsusaunast, vaid millestki muust. Olen Pärsimäe kohta mõelnud, et kuidas sobitub pärlikeega epateeriv noor mees näituse plakatil just Lõuna-Eesti enesepildiga? Loomulikult nii, nagu modernismi paatos tervikuna – akordi peidetud poeetilise ebakõla abil.
«Aga võibolla on just pärlikee üks realistlikumaid motiive Pärsimäe töödes?» on oma doktoritöös küsinud Heie Treier, viidates Pärlijõele Võrumaal, kus püütud veel 20. sajandi alul ebapärlikarpe, millega naised tavatsenud end tööpäevadelgi ehtida. Teisest küljest kõnetab meid selles pildis ilmselgelt midagi, mille kirjeldamiseks tänapäeval kasutatakse sõna queer.
See moodne sõna kirjeldab mittenormatiivseid, nihkes, seksuaalsusesse ja soolisusse puutuvaid identiteete ja avaldub näitusel selgeimalt näiteks ühes Timbermanni meelas meesaktis. Eks murdekeelemoes ole ju ka kirjakeelenormi kväärimist, tahaksin loota.
«Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad»
Kumus 10. aprillini 2022
Kuraator Liis Pählapuu
Teoseid eksponeeritakse ligi viiekümnelt kunstnikult, nende seas Karl Pärsimägi, Konstantin Süvalo, Jaan Vahtra, Eduard Rüga, Villem Ormisson, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi, Ants Murakin, Roman Nyman, Andrus Johani ja Eduard Wiiralt.