R, 7.10.2022

ARVUSTUS ⟩ Kuidas on olla kõige kohalikum kväärkunstnik?

Hanno Soans
, kunstikriitik ja kuraator
Kuidas on olla kõige kohalikum kväärkunstnik?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Karl Pärsimägi (1902–1942), «Autoportree pärlitega», umbes 1935, õli, Eesti kunstimuuseum.
Karl Pärsimägi (1902–1942), «Autoportree pärlitega», umbes 1935, õli, Eesti kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepaško
  • Kumu näitus ja teisesus meis endis
  • Lõuna-Eesti kohavaim
  • Meelalt nihkes identiteedid

Kumu kolmanda korruse B-tiiva kõverikus kunstisaalis avatud Liis Pählapuu kureeritud «Talomuro ilmaruum», näitus modernismiperioodi Lõuna-Eesti loojatest, resoneerub viimasel paarikümnel aastal tugevnenud murdealade eneseteadvusega.

Regionalismiga tegelev näitus osutab oma võluva võrukeelse pealkirjaga ehk ühele tõusvale trendile, mis alles hakkab end lahti kerima. Koroonaaeg oma rapsivate otsustega näitusesaale kord kinni, kord lahti hoida muudab raskeks kindlate tagastustähtaegadega rahvusvaheliste rändnäituste korraldamise. Raskusi on ka projektidega, milles kombineeritakse välismaist kodumaisega. Nii on muuseumitele paratamatu, et tuleb süvitsi tegeleda omamaise materjaliga, kohalikes kogudes püüli sõeludes.

Eduard Timbermann (1905–1935), «Viljandi järv», 1930, Akvarell, Eesti kunstimuuseum.
Eduard Timbermann (1905–1935), «Viljandi järv», 1930, Akvarell, Eesti kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepaško

Heal juhul tähendab see, et ammutuntud klassikahitid omandavad värskes rekontekstualiseerimises uue tundetooni ja kogudest tuleb varajasema üldpildi rikastamiseks leida seni fookusest välja jäänud autoreid. Selle näituse kontekstis osutub esimese variandi olulisimaks näiteks Karl Pärsimägi, teist ilmestab aga laiemale publikule seni praktiliselt tundmatu Eduard Timbermanni kaasus. Mõlemad olid ereda leegiga põlenud varalahkunud boheemid, head sõbrad veel pealegi. Pärsimäe röövis Auschwitz, Timbermanni võttis juba mõned aastad varem tiisikus. Aga vaevalt nad kumbki sõjajärgsesse repressiivse pildipoliitika aega sobinud olekski.

Teisesus meis endis

Mõlemad kunstnikud on siin korraga kohal ühes Pärsimäe tundlikus maalietüüdis, mis kujutab sõbra kiitsakat kuju talu­interjööri koduses keskkonnas voodi peal konutades maali kallal noskerdamas. Kunstnik pole siin Pariisi legendide bulvari­lõvi, kes võib näiteks «La Dome’is» häda korral meisterliku žestiga kohvikulauale rahatähe sirgeldada, vaid hoopis kodustes oludes tööle keskendunud tegelane. Suhe talutare soemüüriga on siin vaba pateetikast, immutatud vaid vaiksetel nootidel avalduvast poeesiast. Teisesus, millele see maal osutab, pole midagi eksootilist ja võõrast – see ilmneb talupoisi moodsaks kunstnikuks saamise väikeses imes.

Ka Pärsimäe puhul on sedastatud teatavat trikster­likkust – meeldinud ju temalegi pallas­laste seltskonnas visata rohmakat võrokeelset külanalja.

Kuigi näitus pole otseselt modernismikeskne, vaid laieneb ka alalhoidlikumale pildi­kultuurile, tõstatab see teoreetilisi küsimusi modernsuse kui sellise kohta. Juba modernistliku maali juuretises, ehk Cézanne’i, van ­Goghi ja Gauguini pühas kolmain­suses, ilmutab end kultuurilise Teise kuvand. Näiteks romantismist 19. sajandi kultuuriteadvusse jõudnud Üllas Metslane avaldub kõige otsesemalt Gauguini Tahiti perioodi loomingus, pannes 20. sajandi alguseks eksootilise otsinguil liikuma terved modernistide hordid. Ent sellisest kolonialistlikust pilgust on huvitavamgi see, kui meid muinasjutulise ürgteadvuse juurde tagasi viivat Üllast Metslast vaadatakse tema enese tingimustel.

Peet Aren (1889–1970). «Mulgi talu». 1922. Õli, tempera. Eesti Kunstimuuseum.
Peet Aren (1889–1970). «Mulgi talu». 1922. Õli, tempera. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepaško

Rahvusvahelises plaanis oleks parim näide sellisest lähenemisest näiteks Constantin Brâncuși, 20. sajandi olulisim Rumeenia-Prantsuse skulptor, kes suutis oma külapuusepa käsitööoskused metropolis mitte ainult alal hoida, vaid ka modernistliku kunsti keskmesse tuua. Seda lausa kunsti mõistet tervikuna ümber defineerides.

Ühelt poolt etendas Brâncuși seltskonnas «meest metsast», kes võis veel paarkümmend aastat pärast Pariisi saabumist teeselda, et ta vaevu prantsust tönkab. Samas sõbrunes ta Marcel Duchamp’ga, kes esindas intellektuaalseimat liini toonases kunstis. See näitab hästi, et eksootilisust ei pea otsima kaugelt, seda võib leida ka oma juurtest. Ka Pärsimäe puhul on sedastatud teatavat triksterlikkust – meeldinud ju temalegi pallaslaste seltskonnas visata rohmakat võrokeelset külanalja, mis mõningaid kaaslasi vaid õlgu kehitama pani.

Karl Pärsimägi (1902–1942). «Kompositisoon rohutirtsu ja kulliga». 1923. Akvarell. Eesti Kunstimuuseum.
Karl Pärsimägi (1902–1942). «Kompositisoon rohutirtsu ja kulliga». 1923. Akvarell. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Repro

Kumu näituse pealkiri seostub viljakaimalt Pärsimäe taluõue segadikku elu keskmena kujutavates varajastes akvarellides, mille värvikus kannab sünesteetilisi muljeid putukasuminast kuke kiremiseni. Suhteliselt ebaoluliseks osutuvad siin spekulatsioonid, kas ja kuivõrd oli ta tol hetkel kokku puutunud Marc Chagalli loominguga.

Eduard Wiiralt (1898–1954), «Laanemees. Illustratsioon Juhan Jaigi kogumikule «Wõrumaa jutud. Walik I»», 1924, tušš, Eesti kunstimuuseum.
Eduard Wiiralt (1898–1954), «Laanemees. Illustratsioon Juhan Jaigi kogumikule «Wõrumaa jutud. Walik I»», 1924, tušš, Eesti kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepaško

Rääkides arhailise lõuna mõjudest eesti modernismile, ei saa mööda minna noore Eduard Wiiralti ekspressiivsetest pliiatsi- ja tušijoonistustest, mis olid loodud illustratsioonideks Juhan Jaigi kogumikule «Wõrumaa jutud». Siin räägime me keeleruumi arhailisusest, mis loovat teadvust kaudsemalt, ent otsestest visuaalsetest mõjutajatest sügavamalt puudutab.

Meelalt nihkes identiteedid

Näitusel on eraldi välja toodud ka «Taluõue madonna» teema, kus lapsega talunaise kujund ristub kristlike konnotatsioonidega. Uhkeimaks selliseks «ikooniks» osutub näitusel Nikolai Kummitsa kummastavalt pastelsete toonidega «Ema sülelapsega».

Jaan Koort (1883–1935). «Ema portree». 1910. Õli. Erakogu.
Jaan Koort (1883–1935). «Ema portree». 1910. Õli. Erakogu. Foto: Stanislav Stepaško

Samas viimasel ajal oksjonite hinnaliidriks tõusnud Konrad Mäe maastike puhul on loodus ja kohatunnetus universaalsem ja Lõuna-Eestile spetsiifilist kohavaimu sinna raskem külge kleepida. Sellele omakorda vastanduvad kolmekümnendail moodi läinud tööeestluse teemad näiteks Nigul Espe loomingus, kus kohalik kontekst avaldub otsesõnu, valitud motiivi realistlikkuses.

Vaadates näitusel seda kirevat pildimaterjali, saab selgeks, et «Talomuro ilmaruum» ei pürgi enneaegsetele olemuslikele kokkuvõtetele. See pole kitsalt määratletud Lõuna-Eesti identiteedi näitus sõirast, Handsast, õukast ja suitsusaunast, vaid millestki muust. Olen Pärsimäe kohta mõelnud, et kuidas sobitub pärlikeega epateeriv noor mees näituse plakatil just Lõuna-Eesti enesepildiga? Loomulikult nii, nagu modernismi paatos tervikuna – akordi peidetud poeetilise ebakõla abil.

«Aga võibolla on just pärlikee üks realistlikumaid motiive Pärsimäe töödes?» on oma doktoritöös küsinud Heie Treier, viidates Pärlijõele Võrumaal, kus püütud veel 20. sajandi alul ebapärlikarpe, millega naised tavatsenud end tööpäevadelgi ehtida. Teisest küljest kõnetab meid selles pildis ilmselgelt midagi, mille kirjeldamiseks tänapäeval kasutatakse sõna queer.

See moodne sõna kirjeldab mittenormatiivseid, nihkes, seksuaalsusesse ja soolisusse puutuvaid identiteete ja avaldub näitusel selgeimalt näiteks ühes Timbermanni meelas meesaktis. Eks murdekeelemoes ole ju ka kirjakeelenormi kväärimist, tahaksin loota.

Villem Ormisson (1892–1941). «Kevadine Taevaskoda». 1938. Õli. Eesti Kunstimuuseum.
Villem Ormisson (1892–1941). «Kevadine Taevaskoda». 1938. Õli. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Repro

«Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad»

Kumus 10. aprillini 2022

Kuraator Liis Pählapuu

Teoseid eksponeeritakse ligi viiekümnelt kunstnikult, nende seas Karl Pärsimägi, Konstantin Süvalo, Jaan Vahtra, Eduard Rüga, Villem Ormisson, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi, Ants Murakin, Roman Nyman, Andrus Johani ja Eduard Wiiralt.

Märksõnad
Tagasi üles