Kui hunt sind murraksin, tsensuur!

Hubase ja informatiivse muuseumi peremees: Joseph Dunnigan on elanud enne Eestit Hiinas ja teab, mida üks tsensuur endast kujutab. Foto: Eero Vabamägi

Sõber andis millalgi teada, et Tallinna vanalinnas, Munga tänaval tegutseb selline asutus nagu keelatud raamatute muuseum. Oli kuskilt leidnud vastava infokillukese. Tundus üllatav koht. Ja keda ei huvitaks keelatud asjad? Ka keelatud raamatud. Miks nad siis ikka ära keelati? Miks neid niimoodi põletatakse jne?

Meenus ka müütiline lugu legendaarsest Aleksandria raamatukogust ja selle hävitanud islami valitsejast. Kui raamatud seal räägivad sama juttu, mida koraan, siis pole neid ju vaja, ja kui muud juttu, siis pole neid samuti vaja, oli mõttekäik selle taga.

Läksin kohale ja tuli välja et see jutt polegi fake news. Oli veel vihmane päev. Mõtlesin, et see on nüüd küll üks eneseohverduslik tegu sellise ilmaga käik ette võtta. Aga – nagu meile viimasel ajal ikka ja jälle siin-seal südamele pannakse (peaksin need esimesed sõnad vist suurte tähtedega kirjutama) – ei tasu sõnavabadust võtta kui midagi iseenesestmõistetavat, see kõik võib kaduda!