Inimskulptuuride nostalgiline mõnuorgia

On see performance või elav installatsioon? FOTO: Gabriela Urm Foto: Gabriela Urm

Renati Keerdi eelneva paari lavastuse vastukajas on kiiduavalduste seas kõlanud küsimusi, kas lavastaja pole jäänud mugavustsooni, end turvaliselt kordama. Oodatakse ju kunstnikult, et ta oleks pool sammukestki publikust ees, et tal oleks auditooriumile alati uudiseid.

Keerdi lavastused on olnud sarnase kompositsiooniga, enam-vähem võrdse pikkusega eneseküllaste sketšide jada, mida kroonib pühalik-uhke või lihtsalt uimastavalt puäntlik lõpustseen. Tuttavaid väljendusvahendeid, näiteks pudikeelset avangardismi ja akrobaatilist võimlemist ning second-hand lava- ja kostüümikujundust kohtas ka nüüd. Ent lavastuses «Lood» on Keerd tuttavast ülesehitusest lahti lasknud ning otsib ka väljendusvahendeis vaheldust.

Argine ja sõnakeskne