Koomiksiraamatuna pakub «Rehepapp» hõrku masendust

«Rehapapp», esivanemate hinged. Foto: Veiko Tammjärv

Nüüd, kui lumi maas ja maailm helgem, julgen ma sellest kirjutada. Pea terve pika novembri on Veiko Tammjärve «Rehepapp» mu laual seisnud, fantastiliselt sünge ja nauditavalt masendav, nagu aknatagune pimedus.

Koomiks ehk graafiline romaan «Rehepapp» valmis Andrus Kivirähki samanimelise romaani (2000) põhjal, mis on eestlaseks olemist sel sajandil kõige paremini kokku võtnud. See on inspireerinud ka Rainer Sarneti auhinnatud filmi «November» (2017), seda on sõna- ja muusikalavastusena lavale toodud.

Tammjärve graafiline jutustus jõuab aga minu meelest Kivirähki teksti üdile kõige lähemale. Sel puhul ei kehti äranärutatud tõdemus, mille kohaselt üks pilt väärib tuhandet sõna. «Rehepapis» on 144 lehekülge ja ligi 600 üksikut pilti. Sellest hoolimata jõuab Tammjärv jutustamisega vaid poole peale, hõlmates raamatu esimest osa, 1.–16. novembrit.