Kalju Terasmaa − iluga ilma päästja

Duettide meister Kalju Terasmaa koos Heidy Tammega populaarses telesaates «Horoskoop» 1969. Foto: Valdur-Peeter Vahi/Rahvusarhiiv

tule tagasi muusika

tule tagasi sama muusika

tule tagasi kõik nii nagu oli

muusika ei tule tagasi

sama muusika ei tule tagasi

kõik ei tule tagasi nii nagu oli

(Hasso Krull)

Juba sügise hakul Uno Loobi lahkumise järel jäin mõtlema, kuidas teatud laadi ideaalmuusikat (või muusikalisi ideaale) enam pole. Või õigemini – ei saa enam sellisel kujul/kõlal korduda, vaid on alles ainult mälestuse või kummitusena. Salvestatakse svingbändide ja estraadiorkestritega ju ka 21. sajandil, aga nois Eesti 1960ndate ja 1970ndate helindeis on mingi eriline helgus ja avarustaju.

Ühelt poolt on see loomulikult tingitud puhtmusikaalsest kuulmisest ja vilumusest, mis hilisemas popis valdavalt tagaplaanile pagendati: eri orkestripillide ja pillirühmade nüansside tajumisest, ühise mänguruumi enese adumisest elava instrumendina, kui salvestati ju kõiki korraga. See oskuste kogum võib olla tänapäevalgi omandatav ja ettemängitav. Teisalt aga on ses avaruses küllap ka sõjaajal ja stalinismis kasvanute otsinguid paralleelreaalsuse järele, lapsepõlveraadiost kuuldud suurilmahelide taasloomist kesk soveti surutist ja paranoiat. Katseid iluga veidigi toda purustatud maailma päästa. Nii on see kõla siiski ka oma ajast ja paigastki tingitud, seega kordumatu.