Raamat on meie tsivilisatsiooni alus, selle prestiiž on kõrge. Informatsiooni digivormide arenedes võib lugupidamine raamatu vastu ehk veel kõrgemale tõusta, kuna raamat muutub elitaarseks. Umbes nii, nagu juhtus käsikirjalise raamatuga trükikunsti leiutamise järel – see muutus tarbeesemest kunstiteoseks. Raamatu olemuslikku prestiiži püütakse ära kasutada, osa aust endale pärjata. Eriti harrastavad seda poliitikud, kes avaldavad raamatu näiteks valimiste puhul, et sellest hoovavat prestiiži häälteks konvertida.
Lähimineviku meeldetuletus Urmas Reinsalult
Urmas Reinsalul ilmus kohalike valimiste eel teos «Välisminister», täpsustava ja lisainformatsiooni pakkuva alapealkirjaga «Koroonakriis. Isamaa, EKRE ja Keskerakond valitsuses. Tormid maailmas». Nõnda et jutt tuleb käega puudutatavast lähiminevikust, isegi mitte eilsest päevast, vaid eilse päeva õhtust. Ajast, mis isegi ainult leigelt poliitika vastu tundval valijal püsib enam-vähem meeles.
Kas «Välisminister» on ikkagi valimisteks avaldatud? Teame, et ministril on peal tohutu töötamp, enda jaksamisi Reinsalu siiski ei kirjeldata (see oleks ju mittesoliidselt liiga isiklik), enesereklaami järele lõhnavad vaid raamatu viimased fotopoognad, kus näeme pilte Reinsalust ajaloolisil hetkil ning kohtumisi välismaa kõrgete aukandjatega. Perekonnafotod on kindel häältegarantii, leidub neidki.
Reinsalu on isamaalane, kodumaised pildid on järjekorras eespool, rajatagused kaugemal. Jah, sellised fotod võivad hääli lisada, kui need üldse valijani jõuavad. Kas niisugune häältepüük on banaalne? Aga così fan tutte (nii teevad kõik) ning demokraatlikus, avatud ühiskonnas peab ministri elu olema avalikkuse jaoks peo peal ja PR (häälda: peer) teoreetikud nõuavad selle elu klantsimist.