Ooper – maapealse põrgu ringidest rängim?

Neeme Kuningas oma raamatuga «Ooperinovellid». Foto: Konstantin Sednev

Neeme Kuninga «Ooperinovellid» on paljudest veidratest raamatutest, mis tänavu minu lugemislauale sattunud, ilmselt kõige veidram: lubav ettevõtmine, mille tulemus mõjub kui petetud lubadus ning läbikukkumine. Kombinatsioon teose autorinimest ja pealkirjast, nagu need esikaanel seisavad, osutab otsesõnu, et kauaaegne Estonia teatri ooperitrupi pealavastaja tuleb nende kaante vahel kapist välja ilukirjanikuna. Sest kui loovalt ja kujundlikult peaks lugema mõistet «novellid», et jõuda mingi teistsuguse eelduseni?

Mingeid akadeemiliselt mõistetud novelle ega isegi mitte novellilaadseid tekstitooteid selles raamatus tegelikult ei leidu. Küll aga ootab seal lugejat ees kirju kompott ebamäärase (auto)biograafilisuse astmega minatuure, millele ühise žanrinimetaja leidmisel jääksid kirjandusteadlased – inimesed, kelle jaoks on sedasorti eksperdiotsuste tegemine leivatöö – ilmselt ühtaegu nii häbisse kui ka nälga.

Näib, et Kuningal on olnud tung panna kirja: a) pildikesi oma kasvuaastatest ja teda ümbritsenud alevikeskkonnast; b) esseistlikke mõtteid teatri olemusest; c) seeria satiirilisi miniportreesid oma kunagistest kolleegidest ooperiteatris; ning d) fantaasiale vaba voli andev jutustus ühest teatrimaja fantoomelanikust. Kuid ahistavate tingimuste tõttu – kas aja ja/või paberi puudusest – tuli tal panna kogu see palang ühe suhteliselt õhukese ja õhulise raamatu kaante vahele. Läbisegi, ühe tekstina.

Eelnimetatud neljale mõttelisele kihistusele on ta lisanud raamjutustusena veel teatrist leitud anonüümsete käsikirjade motiivi. See on korduvast kasutamisest iselaadseks klišeeks kulunud võte, millel kirjandusloos pikk, aga mitte eriti väärikas ajalugu. Nimelt on oma renomee pärast muretsevatel autoritel olnud halb tava kuulutada leitud käsikirjadeks see osa oma memuaaridest ja jutuloomingust, mis sisaldab sedasorti realistlikke kirjeldusi või kujutluspilte (nt suhtlust prostituutide, kriminaalide, vabamõtlejate, omasooiharatega jms), millele aluseks olevaid empiirilisi kogemusi neil oma perekondliku, seltskondliku ja/või ühiskondliku staatuse tõttu ei saaks ega tohiks olla.

Ent miks mängib seda mängu Neeme Kuningas? Mida ta varjab ning millele püüab kirjandusliku maski varjust rääkides osutata? Ja üleüldse: miks ta selle raamatu kirjutas? Soovis ta end tõestada ilukirjanikuna? Klaarida mingeid vanu arveid, teha kirjutamisteraapiat võitlemaks hinge kuhjunud võimaliku kibestumusega? Distantseerida end meie rahvusooperist kirjandusliku skandaaliga (mida, tõsi küll, pole seni lahvatanud)? Ei tea. Avastasin, et mida pikemalt ja süvenenumalt lugeda, mida enam püüda vaadata ka sõnade vahele ja taha, seda segasemaks – ning seeläbi ka igavamaks – see kõik muutub.