Elu ja teater, uksed ja sardiinid...

Vene Teatri lavastus «Lavalised segadused» on puhastverd teatrikomöödia, vallatu mäng mängus. Foto: Nikolai Alhazov

Michael Frayni «Lavalised segadused» («Noises off», 1982) on puhastverd teatrikomöödia, vallatu mäng mängus. Näitlejad etendavad napakat, aga andeka ja hoogsa teostuse korral täitsa lustakat komöödiat seitsme-kaheksa ukse ja mitme taldrikutäie sardiinidega. Frayni komöödias võiks aduda näiteks Ray Cooney paroodiat.

Mõistagi on laval kulgevast komöödiast tunduvalt naljakam närvlik prooviõhkkond, rääkimata kaosest kulisside taga, mida teatripublik kunagi ei näe. Frayni näitemängus etendataksegi komöödiat kolm korda järjest. Esmalt pinev peaproov, seejärel kaks reaetendust: kõigepealt vaatame lavatagust möllu, seejärel üpris lagunenud, aga tänu ohtratele äpardustele improvisatsiooniküllast etendust jälle saali poolelt. Lisaks kirjud inimsuhted teatritrupis.

Lavastaja Priit Pedajasele on see juba kolmas «Lavalised segadused». Esmalt 1987. aastal Pärnus, tollal Koidula-nimelises teatris. Seda ma kuigivõrd ei mäleta. Küll aga meenub eredalt Eesti Draamateatri lavastus (1992), pole ka ime, vaatasin viisteist etendust, eks ikka võrratu näitetrupi pärast: Ita Ever, Jüri Krjukov, Kersti Kreismann, Ain Lutsepp, Andrus Vaarik jne. Pealkirja all «Võtame uuesti!» etendati «Lavalisi segadusi» teatris NO99 (2010). Ka Vene Teatris on seda mängitud (lavastaja Aleksandr Issakov, 2000).