Kas naistekomöödia võib olla ka naljakas? Eesti naistekomöödia?

«Jahihooaja» kangelannad Harriet Toompere, Grete Kuld, Mirtel Pohla ja surnud koera käpad. Foto: Robert Lang

Mõni kriitik võiks viriseda, et uus kodumaine komöödia «Jahihooaeg» on lihtsalt kotitäis üle võlli keeratud ja hästi segiklopitud klišeesid. Klišeed sellepärast klišeed ongi, et neist koosneb elu ise: kordumatu, värvikas ja valus. Kui teile meeldis «Klassikokkutulekute» triloogia – ja miks ei oleks pidanudki meeldima, kõik filmid jõudsid mängleva kergusega vaadatavuse edetabelite tippu –, siis kratsib «Jahihooaeg» mõnusalt sedasama sügelust. Lihtne olekski «Jahihooaega» nimetada lihtsalt «Klassikokkutulekuks» naistegelastega ja naistele, aga siin peitub palju sügavamaid ja intellektuaalsemaid hoovusi. Tegemist on julge feministliku filmiga tänapäeva iseseisva naise ees seisvatest valikutest, oskusest langetada oma elu muutvaid otsuseid ning ühiskondlikust survest, mis neid otsuseid nivelleerib.

Eva (Harriet Toompere) on mõnevõrra keskeale lähenev daam, kelle abikaasa (Hendrik Sal-Saller) on just asunud koos elama noorema ja säravama Isabeliga (Grete Kuld). Loomulikult tekib siin palju paksu verd, seda enam, et mõlemad naised üritavad võita Eva poja poolehoidu. Evat ja Isabeli (milline tähenduslik vanatestamentlik nimevalik!) üritab lepitada nende ühine sõbranna Marleen (Mirtel Pohla), kellel endal on tekkinud kiusatus oma muidu harmoonilisse abiellu petmisega natuke põnevust tuua.

Toompere keerab Evat kehastades groteskiosuti üheteistkümnele ja teeb umbes sedasama, mida Elina Reinold lätlase Andrejs Ekise omaaegses seksikomöödias «Svingerid»: väänab vindi mõnuga üle. Ega igal laval või filmis saa nii jaburaks minna. Huvitav, kas Eva on alati niisugune olnud, mispuhul tekib küsimus, kuidas ta on suutnud siiani elus püsida, või on see tingitud lahutusest, mis vaimse stabiilsuse hävitas? Tasakaalukamaid hetki pakub Eva kohtumine kloun Aadamaga (Jan Uuspõld). Kloun komöödiafilmis on mõistagi kõige kurvem tegelane ja Uuspõllu roll filmi parim.