R, 1.07.2022

AK ⟩ Mida õpid noores eas…

Krista Kumberg
, lastekirjanduse uurija
Mida õpid noores eas…
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Liis Sein, «Minu linn».
Liis Sein, «Minu linn». Foto: Raamat

Laia ilma lastekirjanduses tuntakse praegu suurt huvi keskkonnateemade käsitlemise vastu. Sellist uudist vahendas Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone pärast Frankfurdi raamatumessilt naasmist. Kuidas on sellega meil? Tuleb tõtt tunnistada, et kesine. Globaalsed protsessid pole pääsenud lastekirjanike töölauale. Nad ei kirjuta Aafrika peredest, kes rändavad läbi kõrbe, sest kodukülas on joogivesi otsas ja tuleb leida endale uus elupaik. Nad ei jutusta metsamassiivide langetamise tulemusel tekkinud erosioonist, mistõttu tuleks inimestel samuti kodu jätta ja leida koht, kus toitu kasvatada. Nad ei pane südamele õiget käitumist prügikäitlemisel ega kirjuta düstoopiaid, mis kirjeldavad elu pärast kliimakatastroofi.

Jah, jääkarude kodukaotamise murest on meil lausa kaks autoriraamatut – Siggi «Jääkaru Polli» (2011) ja Gerda Märtensi «Virmalised» (2020). Aga näiteks soome lastekirjanduses on eespool nimetatud (ja muudelgi) keskkonnahoiu teemadel mitmeid pildiraamatuid väikelastele ja juturaamatuid suurematele. Sellest kõneles Soome Lastekirjanduse Instituudi direktor Kaisa Laaksonen oktoobrikuus toimunud seminaril «Laps ja keskkond». Ei saa aga öelda, et meie kirjanikel loodushoiust ükskõik oleks. Need momendid on hoopis muudel teemadel kirjutatud juttudes juuripidi sees.

Meie kirjanikud on kirjutanud ja kirjutavad sellest, mis meil siin toimub ja mida saaksime teha (tegemata jätta!), kuidas olla, et elada meid ümbritseva loodusega kooskõlas. Mõneti on see põliste tarkuste meeldetuletamine, mõneti soovitus tõsta pilk ja vaadata oma tagaaiast kaugemale. Muide, ei meil ega mujal, kui otsustada tõlgete põhjal, kirjutata sellest, kuidas muudaks globaalset keskkonda säästev eluviis harjumuspärast elu. Äkki oleks jääkarudel sellestki abi, kui laps keelduks koolipäeva hommikul «emmetaksost» ja sõidaks ühistranspordiga? Võib-olla ei peaks värske kurk jaanuarikuus olema nii iseenesestmõistetav nagu praegu? Raske on jagada vastutust üksiku ja üldise vahel, aga lasteraamatutega mõtteseemneid külvata on tark tegu.

Liis Seina lugu on linnast, Tarmo Tuulel maast, õieti metsast. Seina raamatu sihtgrupp võiks olla koolieelikud, Tuulel need, kellel iseseisev lugemine selge ja koolitee jalge all. Seina raamatus on meie elukeskkond õige pea untsu minemas, Tuule loos püsib tasakaal tänu põlvest põlve edasi antud tarkustele. Seina teoses leidub rohkem emotsiooni, Tuulel õpetussõnu, mille peitmist autor pole oluliseks pidanud.

Märksõnad
Tagasi üles