AK ⟩ See on seesama elu

Kristina Ruder on avaldanud romaani «Mitte üksnes sõnad». Foto: Arvo Meeks

Kristina Ruderi lühiromaani «Mitte üksnes sõnad» võib mõista ka kui kujunemisromaani, mis räägib ühe naise armastuse kujunemise loo. Teos pakub oma kerguses lugeja hingele maandumispaika, puhkust ja kujutletavat osadust teiste naistega, eriti kui reaalsuses häid suhteid napib. Võiks ehk öelda, et tegu on «ühe naistekaga, mõnusa öökapiraamatuga» – sellisega, nagu romaani peategelane Frederike oma sõbratarile katsikukingiks ostis.

Romaan kannab lugeja peategelasele kaasa elades tagasi põhikooli- ja gümnaasiumiikka, mil usk elu lihtsusesse ja arusaadavusse oli tunduvalt tugevam kui hilisemates eluetappides, sest noor inimene võib ju kõiges eksida, ainult mitte armastuses. On vägagi värskendav meelde tuletada, et juba siis, 15–16-aastasena, oldi samad inimesed, kes siiani ollakse, ja osati juba siis armastada. Jah, armastus on sama, kuid seda on aja jooksul otsitud erinevate inimeste kaudu, ikka ja jälle üllatudes, kui ekslik inimene siiski võib olla just armastuses, milles ta uskus end eksimatu olevat – nagu uskus ka Vargamäe Mareti tütar Elli, süda sulase Oti külge kleepunud.

Kuna Kristina Ruderi lühiromaan «Mitte ainult sõnad» oli esialgu kavandatud noorteromaanina, teen «naisteka» tähenduse selgitamiseks esmalt ettepaneku minna tagasi veel kaugemale algusesse kui gümnaasiumiiga, nimelt eelkoolipõlve, meenutades selleks üht eesti lastekirjanduse tüviteksti, Ellen Niidu «Pille-Riini lugusid». Kõik, kellele Pille-Riini nimi seostub eelkõige selle lapsepõlveraamatu ja kollase kühvliga, mis kevadel lume alt välja tuli, mäletavad peategelasena 5-aastast tüdrukut.