AK ⟩ Kui Tema mind sellisena näeks

Kai Aareleid avaldas tänavu oma kolmanda romaani «Vaikne ookean». Foto: Annika Metsla

Räägitakse, et oma nime Pacific ehk Vaikne sai too ookean esimest korda mööda Magalhãesi väina teisele poole Lõuna-Ameerikat sõitnud Fernão de Magalhãesilt, kelle pilgule avanes tol hetkel parajasti tüünes olekus sillerdav veteväli ja kes vaevalt küll uskus tollel teisel ookeanil Atlandist erinevalt iial mitte torme olevat, kuid hetke ajel terve teadmata suure ookeani koos kõigi selle tulevaste (ja nagu teame, loomulikult ohtrate) tuulte, lainete ja tormidega vaikseks ristis.

Sellegipoolest polnud tema mitte Esimene Eurooplane (või vähemalt 16. sajandi eurooplane), kes teisele poole Ameerikaid jõudis, nimelt oli hispaanlane Vasco Núñez de Balboa juba paar aastat varem üle Kesk-Ameerika kitsaima koha põhjast lõunasse uidanud Vaikse ookeani hoopis Lõunamereks ristinud. Mine võta kinni, kas Lõunameri või Lõunaookean oleks nimena paremini püsima jäänud, kui Balboa poleks Hispaania koloniaalvaldusis toimuva poliitilise võimuvõitluse tulemusena oma peast ilma jäänud… Või on asi siiski pigem selles, et Magellanil õnnestus oma laeva kiiluga sellest ookeanist päriselt ka joon üle tõmmata?

Ookean, millest Aareleid kirjutab, ei tähenda muidugi esmajoones soolast vett, kalu, koralle, laevu, loojanguid ja tõuse, kuigi too 15. sajandi Lõunamereni jõudmise ning Balboa, tema kroonikakirjutaja ja veel paari kaaslase hilisem hukkamine on loona loos seal ka sees. See ookean, millest Aareleid kirjutab, laiub hoopis inimeste vahel (võiks olla nimetatud ka Vaikuse ookean, üle mille sõnadest silla ehitamine näib olevat põlvkondadeülene probleemkoht) ja mulle tundub, et veelgi enam loksub ja lainetab iga inimese sees üks Vaikne ookean kogu oma petlikult sileda pinna all peituvate tumedate hoovuste, sügavike, ohtlike kalade ja mereloomadega. Kuidas näha teise inimese sisse, kui vähe on võimalik tegelikult mõista nende väikeste mosaiigikildude varal, mida väljastpoolt vaadates teise inimese kohta koguda suudame.