Kaugele-kaugele, kuhu viivad rööpad

Andrei Liimets
, Filmikriitik
Copy
Seidi Haarla ja Juri Borissov Juho Kuosmaneni filmis »Kupee nr 6».
Seidi Haarla ja Juri Borissov Juho Kuosmaneni filmis »Kupee nr 6». Foto: Sami Kuokkanen

Eesti film jõudis sel aastal võimsalt rahvusvahelisse tippu vähemustootmistega läbi Veneetsias esilinastunud «Kapten Volkonogovi pääsemise» ja Cannes’​i põhivõistlusprogrammi jõudnud teekonnafilmi «Kupee nr 6». Festivali teise olulisima preemia grand prix’ laureaat jõuab nüüd lõpuks ka Eesti kinodesse.

Ukse filmimaailma suurde mängu avab juba ainuüksi lavastaja nimi. Juho Kuosmanen tegi muljet avaldava debüüdi viie aasta taguse mustvalge eluloofilmiga «Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus», mis võitis toona Cannes’​i tähtsuselt teise võistlusprogrammi «Un Certain Regard» peapreemia. Rahvusvaheline tunnustus tähendab enamasti võimaluste avardumist võtta ette midagi veelgi suuremat, ent «Kupee nr 6» näol on Kuosmanen pöördunud hoopis lihtsuse poole.

Kuigi aastat ei täpsustada, viib film vaataja kuskile üheksakümnendate lõppu. Soomest pärit arheoloogiatudeng Laura (Seidi Haarla) võtab ette rongireisi Moskvast kaugele põhja Murmanskisse, et näha sealseid kaljujooniseid. Algselt paarilise Irinaga plaanitud pooleteise tuhande kilomeetrine retk on kujunemas üksildaseks teekonnaks, kuid naine satub kupeed jagama robustse kaevuri Ljohhaga (Juri Borissov). Kui Laura eelistab kõrvaklapid pähe tõmmata ja omaette kassettmakilt muusikat kuulata, siis Ljohha korgib lahti viinapudeli ning nõuab agressiivselt tähelepanu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles