Ei ole liialdus öelda, et üle 40 aasta tegutsenud Robert Smithi juhitud bänd The Cure on olnud inspiratsiooniks, eeskujuks, julgustuseks ja lohutuseks mitmele generatsioonile kuulajaile, muusikutele, kunstnikele, disaineritele ja teistele loovinimestele. Väga paljudele inimestele on Robert Smith midagi hoopis enamat kui suur juuksepahmakas, must silmalainer ning pisut laiali läinud punane huulepulk, mis on olnud tema pikaajalisteks äratuntavateks välisteks tunnusmärkideks.
The Cure (esialgse nimega Easy Cure) sai alguse 1976. aastal Crawleys Inglismaal, kui Robert Smith koos koolikaaslastega muusikat tegema hakkas. Debüütalbum «Three Imaginary Boys» ilmus 1979. aastal ning kriitikud andsid sellele positiivse hinnangu ja bänd kategoriseerus žanridesse post-punk ja new wave. Järgmise albumiga “«Seventeen Seconds”» liikus bänd tumedama ja süngema stiili suunas, mis koos Smithi muutunud imagoga mõjutasid tugevalt nii sündivat gooti roki žanri kui ka seda ümbritsevat subkultuuri. Nii peetaksegi The Cure’i üheks eredamaks gooti roki näiteks ning pioneeriks. Robert Smith ise on küll ignoreerinud kriitikute püüdeid bändi ühte või teise žanri suruda, öeldes, et ansambel ei ole kategoriseeritav ning tema mängib lihtsalt The Cure’i muusikat, mis iganes see siis ka poleks.
Bändi kommertslikus mõttes edukaim album on 1989. aastal ilmunud «Disintegration», kust pärinevad hitid, nagu «Lullaby», «Lovesong» ja «Pictures of You». Kuigi bändi teatakse rohkem süngema muusika poolest, on neil ka hulgaliselt rõõmsama tooniga lugusid, nagu näiteks «Let’s Go To Bed», «Inbetween Days», «Close To Me», «Just Like Heaven» ning absoluutne superhitt «Friday I’m In Love».