Ma olen oma elus piisavalt «Selgeltnägijate tuleproovi» («Битва экстрасенсов», mitte «Eesti selgeltnägijate tuleproov») näinud, et teada, et vaimude väljakutsumine ei ole kunagi hea idee. Sellega ei tasu jamada. Ka siis, kui sa rändavatesse hingedesse, meie ümber hõljuvatesse lahkunutesse päriselt ei usu. Kasvõi selle pärast, et tegelikkuses kutsud sa välja omaenese paranoia. Hirmu, et keegi, keda sa ei näe, on kogu aeg sinuga. Keegi, kelle ees sa niikuinii süüd tunned.
Tellijale
Surnutega ei mängita
Sest kui tark on kutsuda välja kedagi, kelle puhul sa tead, et ta võib sinu peale ka järgmises elus veel pahane olla? Indrek Hargla poolt Kellerteatrile kirjutatud «Hingede tund» just sellise küsimusega tegelebki.