L, 26.11.2022

Maailmakongressid on soome-ugri rahvaste unistuste peegel

Jaak Prozes
, Soome-ugri rahvaste maailmakongressi delegaat 1992-2021
Maailmakongressid on soome-ugri rahvaste unistuste peegel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
VI soome-ugri rahvaste maailmakongressi plenaaristungi eel Siófokis 2012
VI soome-ugri rahvaste maailmakongressi plenaaristungi eel Siófokis 2012 Foto: soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee kogu

Soome-ugri rahvaste maailmakongress on esindusfoorum, mis on sõltumatu valitsustest ja poliitilistest parteidest ning toetub oma tegevuses maailma soome-ugri rahvaste koostöödeklaratsioonile. Maailmakongressi eesmärkideks on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuure ja keeli, edendada soome-ugri rahvaste omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme, leida neile lahendusi ning teostada kõigi soome-ugri rahvaste enesemääramise õigust kooskõlas rahvusvaheliste normide ja põhimõtetega. Kongresse korraldatakse alates 1992. aastast iga nelja aasta tagant.

Mis tõi aga kokku esimesed maailmakongressid?

Eellugu

Mõtteviis, et soome-ugri rahvaste koostöö toob meie rahvaste rahvuslikkuse arendamise ja kaitsmise seisukohast kasu, ulatub 19. sajandisse. Sajandi esimesel poolel laiendasid ungarlastest-soomlastest keeleteadlaste-rännumeeste uurimused tunduvalt eestlaste, aga ka teiste soome-ugri rahvaste maailmapilti. Korraga avastasid nende rahvaste kujunevad eliidid, et kunagi minevikus on soome-ugri rahvastel olnud palju suurem territoorium ja võimsam ajalugu. Nüüd aga ollakse väiksed ja teiste rahvaste mõju all, enamik soome-ugri rahvaid kiiresti venestumas. Nii kirjutati ajalehtedes. Umbes samal ajal rahvusliku liikumise arenedes leidsid eestlased, aga ka soomlased ja mõnevõrra karjalased, et veresugulased peavad omavahel koostööd tegema, teineteisele lähenema ja kontakte arendama. Eesti rahvuslik eliit Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt orienteeruvad selgelt Soomele. Soome, see on eeskuju, just Soomest saavad alguse mõtted, et väikesed rahvad peavad kokku hoidma ja koostööd tegema. Soomes asutataksegi 1883. aastal Soome-Ugri Selts (Suomalais-Ugrilainen Seura), mis loodi soome-ugri rahvaste süsteemsemaks uurimiseks ja uurimuste publitseerimiseks. Uurimistöö tagajärjeks aga polnud mitte ainult avaldatud kirjasõna, vaid näiteks ka etnograafilised näitused ja mis väga tähtis – uurijatel tekkisid vahetud kontaktid Venemaa soome-ugri rahvaste tärkava rahvusliku eliidiga XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses. Sellel oli mõju nende rahvaste tärkavale rahvuslusele, mis tuleb ilmekalt välja 1930. aastate repressioonide käigus nende rahvaste eliitide vastu. Nimelt süüdistati repressioonide käigus nende rahvaste teadlasi ja kirjanikke spioneerimises Soome, aga ka Eesti kasuks. Soomes tekivad ka esimesed organisatsioonid, millel on ühiskondlik-poliitilise koostöö arendamise märk. Olgu siin nimetatud 1906. aastal asutatud Suomalaisuuden Liitto (Soomluse Liit) ning samal aastal Tamperes asutatud Vienakarjalaste Liit, viimasesse kuulusid nii soomlased kui ka karjalased.

Esimesed kongressid

1917. aasta oktoobrirevolutsioon põhjustab murrangu, mille käigus said kolm soome-ugri rahvast: eestlased, soomlased ja ungarlased oma riigi. Eestlaste riigi püsimajäämises on suur kui mitte otsustav osa Soomel, täpsemalt soomlastest vabatahtlikel. Neil oli väga hästi teada, et nad sõdivad hõimurahva maa eest. Soomest tulid ka mõtted soome-ugri rahvaste koostöö süsteemseks arendamiseks, mis haaraks kõiki eluvaldkondi. Esiplaanile aga seati haridus. Sellest ajast on pärit ka mõtteviis, et just hariduses võiksid väikerahvad edu saavutada, olles märksa suuremad, kui rahvaarv näitab. Sellepärast oli ka esimene suurem soome-ugri rahvaste koostöövorm 1921. aastal toimunud hariduskongress. Järgmised kongressid leidsid aset aastatel 1924, 1928, 1931 ja 1936, viimased kolm aga olid juba kultuurikongressid. Need olid paari tuhande osavõtjaga mastaapsed ettevõtmised, mis haarasid väga paljusid valdkondi, näiteks haridust ja kultuuri, aga ka meditsiini, loodust, õigusteadust, samuti sõjandust. Kongressidel osalesid eestlased, soomlased ja ungarlased, vähesed liivlased ja mõned üksikud idapoolsed soome-ugri rahvaste esindajad, sest viimaste arvukam osalemine oli tollastes poliitilistes tingimustes võimatu.

Neile kongressidele toetus omakorda 1960. aastal Budapestis kokku tulnud esimene fennougristide kongress, millest võtsid juba osa idapoolsete soome-ugri rahvaste keeleteadlased. 1985. aastal toimus aga VI fennougristide kongress esimest korda Vene Föderatsiooni territooriumil, täpsemalt Komi ANSV pealinnas Sõktõvkaris. Selleks ajaks olid kongressid tunduvalt laienenud, neist võtsid osa mitte ainult keeleteadlased-fennougristid, aga ka näiteks arheoloogid, antropoloogid, etnoloogid. Kokku oli osalejaid 800. Kongressist võttis osa Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste teadusliit ja see süvendas neis teadmist soome-ugri rahvaste koostöö olulisusest, et arendada rahvusteadusi. Paljud Sõktõvkaris toimunud fennougristide kongressil osalenud teadlastest asuvad mõned aastad hiljem oma rahvuste rahvusliikumiste etteotsa.

I soome-ugri rahvaste maailmakongress Sõktõvkaris.
I soome-ugri rahvaste maailmakongress Sõktõvkaris. Foto: Soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee kogu

Ettevalmistused soome-ugri rahvaste maailmakongressiks

Selle tulemuseks on, et kui 1990. aastal toimus Vene Föderatsiooni kuuluvate soome-ugri rahvaste rahvuslike organisatsioonide asutamine, oli kõigi nende rahvaste programmilistes dokumentides nimetatud soome-ugri rahvaste koostöö arendamise olulisust. Sama kordus ka nende samade rahvaste rahvuskongresside (toimusid 1991–1992) dokumentatsioonis. Lisaks sellele oli juba alanud soome-ugri rahvaste organisatsioonide asutamine, 1990. aasta juunis asutati Mari ANSV pealinnas Joškar-Olas soome-ugri rahvaste noorteassotsiatsioon ja oktoobris soome-ugri rahvaste kultuuride arendamise fond. Ellu kutsuti ka teisi koostöövorme, näiteks soome-ugri kirjanike kongressid, soome-ugri rahvaste folkloorifestivalid. Seega oli soome-ugri rahvaste maailmakongressi kokkukutsumine igati loomulik soome-ugri rahvaste koostöö arengu tulemus, mis oli kiiresti laienenud senini domineerinud teadusvaldkonnast ühiskondlik-poliitilisse sfääri.

Üks kõige aktiivsemaid maailmakongressi korraldajaid ja komide liider Valeri Markov on meenutanud: „1991. aasta märtsis toimus Moskvas, Valges majas seminar ühiskondlikest organisatsioonidest kui kodanikuühiskonnast ja seminaril arutati nägemust tuleviku Venemaast. Komi rahva taassünni komiteed esindasid sellel seminaril Valeri Markov, Aleksei Konjuhhov, Aleksander Popov. Sinna olid kutsutud ka teiste Venemaa regioonide esindajad ja meil oli võimalik teineteisega otse suhelda. Tekkis idee asutada soome-ugri rahvaste assotsiatsioon, mida me ka hiljem arutasime taassünnikomitees. Sai selgeks, et meil on ühine ülesanne – oma rahvaste väärikas arendamine.“ Neil tekkis idee, et soome-­ugri rahvaste liidrid võiks koguneda 20. augustil, mis augustiputši tõttu aga jäi ära.

Soome-ugri rahvaste rahvusliikumiste esindajate kohtumine toimus aga 17.–18. oktoobril 1991. aastal. Kohtumisel töötati välja konsolideeritud positsioon Vene föderatsiooni ülesehituse suhtes, föderaallepingu sõlmimise suhtes, vahetati kogemusi ja koordineeriti tegevust soome-ugri rahvaste õiguste ja huvide eest seismisel. Peamiseks eesmärgiks oli mõjutada Moskvat, sest soome-ugri rahvad on eraldi võetuna liiga väikesed, et neil oleks õnnestunud oma häält kuuldavaks teha. Samal nõupidamisel kirjutati alla deklaratsioon Venemaa Soome-Ugri Rahvaste Assotsiatsiooni moodustamisest, mis eeldas kongressi kokkukutsumist. „Arutelude käigus tekkis mõte, et tuleks kokku kutsuda ka hõimuvennad teistest riikidest, sest neil on olemas ajalooline kogemus. Nii sündis mõte soome-ugri rahvaste kongressist,“ on meenutanud Markov. Seega siin võimegi näha selget viidet ja sidet soome-ugri rahvaste kultuuri ja hariduskongressideni, samuti fennougristide kongressideni.

Kokkuleppest kongressini

5. veebruaril 1992. aastal sõlmisid Sõktõvkaris Komi Kotõr, Udmurdi ühendus Keneš, Mordva rahva taassünni ühing Mastorava ning permi-komi keele, kirjanduse ja kultuuri ühing Jugör kokkuleppe assotsiatsiooni moodustamisest, koostasid normatiivaktide eelnõud ja otsustasid sama aasta mais korraldada Iževskis esimese Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste kongressi. Veel samal kohtumisel jõuti eelkokkuleppele soome-ugri rahvaste maailmakongressi korraldamise kohta 1992. aasta lõpus Sõktõvkaris. Nagu näha, olid komid esimesed, kes mõistsid, et soome-ugri rahvaste koostööd saab poliitiliselt ära kasutada. Iževskis 15.–16. maini toimunud kongress võttis vastu deklaratsioonid „Venemaa põlisrahvaste õigustest“, „Venemaa soome-ugri rahvaste suveräänsete õiguste realiseerimisest uue Föderatsiooni ülesehitamise tingimustes“, „Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste keeltest“, samuti resolutsioonid „Ökoloogia ja looduskeskkonna säilitamisest“, Soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni suhetest rahvusvaheliste organisatsioonidega“, memorandumi „Ingerisoomlaste kiirest rehabiliteerimisest ja riikliku abi andmisest nende tagasi pöördumiseks Leningradi oblastisse ja neile rahvusliku rajooni asutamisest“. Lisaks võeti vastu hulk dokumente, mis puudutasid eelkõige kongressi ennast, kongressi staatust, töökorraldust ja delegaatide valimise korda. Samuti kinnitati assotsiatsiooni põhikiri ja valiti täitevkomitee. Kongress otsustas, et I soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 1992. novembris Sõktõvkaris, mis hiljem lükkus detsembrisse.

Kui vaadata seda dokumentatsiooni, siis ettepanekute nõudmiste foonil olid esiplaanil mured, et soome-ugri rahvaid pole piisavalt kaasatud seadusandluse ja vabariikide juhtimise protsessi, pole arvestatud nõuet kahekojalisest parlamendist, milles põlisrahva esindajatel oleks vetoõigus. Keeltega seonduvalt esitati nõue, et soome-ugri keeled saaks riigikeelte staatuse ja see fikseeritaks eraldi seadusena (selleks ajaks oli olemas riigikeelte seadus ainult komidel). Loodusvarade koha pealt torkas silma nõue, et keskvõim kompenseeriks tööstuste rajamise ja loodusvarade raiskamisega soome-ugri rahvastele tehtud kahjud. Muret tunti aga näiteks maade erastamise üle, mis võib soome-ugri rahvaid jätta ilma õigustest oma maale, aga üldisemalt jätta nad lihtsalt ilma esivanemate maadeta.

Otsus I soome-ugri rahvaste maailmakongressi korraldamisest Sõktõvkaris oli kahtlematult suursündmus ja see oli suursündmuseks mitte ainult komi rahvusliikumisele, eelkõige Komi Rahva taassünnikomiteele, vaid ka Komi Vabariigi riigivõimudele. Organiseerimistöö käigus tekkisid Komi rahva taassünnikomiteel tihedad kontaktid teiste Vene Föderatsiooni ja riiklust omavate soome-ugri rahvaste organisatsioonidega, Komi riigivõimudel omakorda Vene Föderatsiooni soome-ugri vabariikide juhtkondadega, lisaks veel kontaktid ja sidemed Eesti, Soome ja Ungari parlamentidega. Ühe näitena mainiks, et Komi Rahva taassünnikomitee sõlmis 10. septembril 1991. aastal koostöölepingu Eesti Kongressi täitevorgani Eesti Komiteega. Tekkis korraga olukord, kus Komi riigivõimul oli kasulik näidata oma seotust kongressi ettevalmistamisega, sidet taassünnikomiteega, sest viimase poliitiline reiting oli ühiskonnas nii palju tõusnud. Võimalikud kontaktid, eelkõige koostöö majandussfääris Eesti, Soome ja Ungariga tundus kohalikule venekeelsele eliidile korraga ahvatlev. Teisest küljest on oluline märkida, et komid polnud maailmakongressi korraldamise suhtes sugugi ühel meelel. Nii leidis opositsioon, et soome-ugri maailmakongressi korraldamise idee on tulnud küll altpoolt, aga ta on haaratud kohaliku nomenklatuuri poolt ja see muudab soome-ugri rahvaste rahvusliikumine järjekordseks poliitiliseks farsiks ja desinformeerib nii maailma rahvaid, varjamaks tegelikke eesmärke. Hiljem oli ka näha, et kui hakati vastu võtma kongressi resolutsiooni, siis on nad selle vastu, sest seal puudusid viited ajaloolisele ülekohtule, genotsiidile, soome-ugri rahvaste õigusetule olukorrale ja inimõiguste rikkumisele.

Pikemat ülevaadet kõigist soome-ugri maailmakongressidest saab lugeda Fenno-Ugria kodulehelt.

Maailmakongressidest eile, täna ja homme kõnelesid kongresside korraldajad Jaak Prozes, Andres Heinapuu ja Tõnu Seilenthal 2021 kevadel Hõimuklubis.

Loe, kuidas tänapäeval Venemaa hõimurahvastega tõhusalt koostööd teha.

Artikkel on ilmunud Eesti Rahva Muuseumis Sõprade Seltsi ajakirjas Lee 27 lk.27-44. Tartu 2021.

Tagasi üles