L, 26.11.2022

Hõimupäevad: Fenno-Ugria pikim traditsioon

Jaak Prozes, Kadi Raudalainen
Hõimupäevad: Fenno-Ugria pikim traditsioon
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Hõimupäevad 2020 peakontsert Tallinnas Vabal Laval: Eesti Udmurdi Ühingu Ošmes folklooriansambel
Hõimupäevad 2020 peakontsert Tallinnas Vabal Laval: Eesti Udmurdi Ühingu Ošmes folklooriansambel Foto: RUUDU RAHUMARU

Kahe maailmasõja vahel loodud ja 1988. aastal taaselustatud hõimupäevad on viimasel aastakümnel laienenud nii ajaliselt kui ka mahuliselt. Võimalik, et kaasa on aidanud see, et 2011. aastal kuulutas riigikogu hõimupäeva riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks. Milline aga on hõimupäevade lugu?

Algus

1988. aasta alguses istus tollane ajalooüliõpilane Jaak Prozes arhiivis ja uuris Haabersti, Harku ja Hüüru koolide ajalugu. Ta pani tähele, et koolides ja vallavalitsuses tähistati 1930ndatel aastatel väga innukalt hõimupäeva. Oma avastusest ja mõttest, et seda võiks uuesti tegema hakata, kõneles ta lasteraamatukogu direktorile Anne Randele.

Linda Viiding 2002
Linda Viiding 2002 Foto: Eha Viluoja

1980ndate lõpus oli tunda vabaduse hingust ning hakati üha rohkem rääkima Eesti Vabariigi ajal toimunust. Nii asusid teisedki Tallinna ungari- jt hõimurahvaste huvilised uurima kahe maailmasõja vahel peetud Eesti, Soome ja Ungari kultuurikongresse ning seal 1931. aastal alguse saanud hõimupäeva tähistamise traditsiooni oktoobrikuu kolmandal laupäeval. Sugulasrahvastele pühendatud ettevõtmine, mis hõlmas pidulikke sündmusi nii koolides kui ka Estonia teatris või mõnes muus uhkes saalis, kõnetas neid, ning nii tekkis mõte kaunile tavale uuesti elu sisse puhuda. Leidus ka inimesi, nagu näiteks tõlkija Linda Viiding, kes jagasid hõimupäevadest oma koolipõlvemälestusi.

1988. aastal tuli hõimupäeval kokku esialgu väike kohalik seltskond, «et leida taas ühendusniite traditsioonidega, mis vahepealsetel aegadel hoolimatult läbi lõigati,» nagu kirjutas ajaleht Sirp. Sealsamas avaldati ka üleskutse eesti avalikkusele hakata taas hõimupäevi tähistama. Esimese hõimupäeva eestvedaja Mall Hellam on meenutanud, et sel õhtul sai ta väärtusliku õppetunni, mis seisnes mõistmisel, et ühisel tegutsemisel on jõudu ja et ka üksikisikul on piisavalt kaalu, et muutusi ja olulisi asju ellu kutsuda. See on jäänud hõimupäevade kreedoks läbi aastakümnete.

1989. aastal toimusid hõimupäevad juba paljudes Eesti koolides, kes olid selleks ajaks leidnud Soomes ja Ungaris sõpruskoole. Sealt saabus ka külalisi. Samal aastal hakati korraldama soome-ugri rahvaid tutvustavaid näituseid ja hõimupäevadele pühendatud oikumeenilisi jumalateenistusi, mis on ka praeguste hõimupäevade üks osa. 1990. aastal saabusid esimest korda hõimupäevale Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste esindajad ja nüüd võeti jutuks ka soome-ugri rahvaste keeruline olukord. Alul oli hõimupäevadel siiski väga tugev aastail 1931–1939 toimunud hõimupäevade hõng. Nii peeti näiteks Estonia kontserdisaalis, Tallinna Raekojas või Kinomaja saalis pidulikke kontsertaktuseid, kus kõnesid pidasid ka toonane president ja kultuuriminister.

Karjala külalised Hõimupäevadel 2007
Karjala külalised Hõimupäevadel 2007 Foto: Anne-Malle Hallik

Kui esimesi hõimupäevi korraldasid peamiselt Eestis tegutsenud ungari seltsid, siis 1991. aastal sai hõimupäevade eestvedajaks samal aastal taasasutatud Fenno-Ugria. Seekord saabusid hõimupäevadele ansamblid Venemaa Föderatsioonist, aga ka Užgorodist Taga-Karpaatia ungarlaste folklooriansambel. Nende majutamine oli tõsine peavalu, sest täpne arv selgus alles siis, kui suur bussitäis tantsijaid ja pillimehi kohale jõudsid. Igatahes Estonia kontserdisaal oli rahvast täis ja hoogne pidu jätkus Salme kultuurikeskuses.

Kasvuaeg

1993. aastast hakati peakontserte pidama äsja valmis saanud rahvusraamatukogus. Võimalik, et oma osa oli siin ka direktoril Ivi Eenmaal, kes tegi tõhusalt koostööd Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste rahvusraamatukogudega. Kontserte aitasid ette valmistada folkloristid Ingrid Rüütel ja Igor Tõnurist Fenno-Ugria juhatusest ning üles astusid autentsed folklooriansamblid Eestist, Soomest, Ungarist ja Venemaa soome-ugri aladelt.

Kui 1993. aasta hõimupäevad olid pühendatud Mihkel Veske 150. sünniaastapäeva tähistamisele, siis järgnevatel aastatel keskenduti mõne konkreetse rahva tutvustamisele. Eriti suurejooneliseks kujunesid 1995. aasta ungariteemalised hõimupäevad, mil kaugeid külalisi oli sadakond. On huvitav märkida, et 1997. aasta hõimupäevadele, kus fookuses liivlased, saabusid kõik tollased liivlaste folklooriansamblid.

1994. aastast liitus hõimupäevade tähistamisega Eesti Rahva Muuseum, kes just sel ajal avas oma soome-ugri rahvaid tutvustavad ekspositsioonid. Siit sai alguse traditsioon korraldada hõimupäevade teine peakontsert Tartu ülikooli aulas. Praegu on aga ainuõige koht Tartu kontserdiks ja hõimupäeva tähistamiseks muidugi Eesti Rahva Muuseumi uus hoone.

1990. aastate keskpaigast tugevnes tänu siinsetesse kõrgkoolidesse õppima tulnud udmurdi, mari, ersa ja mokša tudengitele kohalik soome-ugri rahvaste seltsielu. Neilegi anti võimalus esineda hõimupäevade kontsertidel, seltside liikmed hakkasid aga hoolitsema küllasõitnud kaasmaalaste eest ja korraldama hõimupäevade ajal oma rahvusõhtuid.

Eestisse saabunud ersa tudengid ja kohalikud ersad-mokšad üles astumas Kloostri Aidas 1999.
Eestisse saabunud ersa tudengid ja kohalikud ersad-mokšad üles astumas Kloostri Aidas 1999. Foto: Eha Viluoja

Hõimupäevade melu

Ungarisõprade algatusel sai 1995. aastast hõimupäevade õhtuseks kohtumiskohaks legendaarne kohvik Kloostri Ait, mis oli sealse kultuurielu ja hõimurahvaste õhtute põhilise eestvedaja Jaak Johansoni sõnutsi «väheseid kohti Tallinna vanalinnas, kus kultuurielu toimis, kus käisid nii riigikogulased, punkarid, boheemid kui ka ettevõtjad». Hõimupäevale eelneval nädalal oli iga päev pühendatud eri soome-ugri rahvale. Külla tulnud ansamblid esinesid väikese kontserdiga, seejärel lükati lauad ja toolid kokku ning äge pidu läks käima. Ühisest tantsust võttis osa kogu Aida värvikirev seltskond.

Venemaa soomeugrilastele oli selline vahetu koosolemine üsna hämmastav kogemus ja sealses vabas õhkkonnas said alguse paljud sõprussidemed. Üllatusi ja rõõmu pakkus Aidas toimuv ka toonastele kohvikus käinud keskkoolinoortele, kellest mõnestki on nüüdseks kujunenud elukutseline pärimusmuusik. 2003. aastast, kui vahetusid Kloostri Aida omanikud ja koht muutus turistilikumaks, suundusid klubiõhtud KuKu klubisse, kuhu juba varemgi oli pärast Kloostri Aida sulgemist edasi pidutsema mindud. KuKus korraldatakse aeg-ajalt hõimurahvaste kontserte tänini.

Neenetsi pärimusmuusikud Elena Ufimtseva ja Tatjana Lar, eesti pärimusmuusik Karoliina Kreintaal ja ungari viiuldaja Éva Mészáros Hõimupäevadel 2015 Mustpeade majas.
Neenetsi pärimusmuusikud Elena Ufimtseva ja Tatjana Lar, eesti pärimusmuusik Karoliina Kreintaal ja ungari viiuldaja Éva Mészáros Hõimupäevadel 2015 Mustpeade majas. Foto: Fenno-Ugria kogu

Uued tuuled

On selge, et ehe pärimusmuusika on väärtus omaette, kuid ajaga käivad kaasas ka soome-ugri rahvad. Nii hakkaski 2000. aastate alguses hõimupäevade kontserdiprogrammi lisanduma moodsamat muusikat. Märgiliseks sai 2003. aasta, kui Jazzkaarega ühises projektis «Piirideta Põhjala» esines saami muusika tõusev täht ja joiule uue kõla andnud Ulla Pirttijärvi ning karjalakeelset etnorokki viljelev Santtu Karhu ja Talvisovat. Santtu Karhu võimas rokk ei vapustanud mitte ainult noori – leidus ka vanemasse põlvkonda kuuluvaid inimesi, kes tunnistasid, et alles nüüd läks neile hõimupäeva kontsert päriselt korda.

2000. aastate lõpuks oli rahvusraamatukogu akadeemiline õhkkond muutunud kuidagi kammitsevaks: kätte oli jõudnud aeg muutusteks ja uue kontserdipaiga otsimiseks. Paar aastat katsetati Lillepaviljonis, seejärel Mustpeade Majas ja korra ka uues Kultuurikatlas, viimasel ajal on pidama jäädud Telliskivi loomelinnakus asuvale Vabale Lavale. Hõimupäeva põhiosaks olevat pärimusmuusikakontserti on publik nimetanud ka elavaks soome-ugri rahvaste entsüklopeediaks, sest eri rahvaste etteastete põhjal saab teadmisi mitte ainult rahvamuusikast, vaid ka kombestikust, rahvarõivastest ning kultuurist laiemalt. Aasta-aastalt on kontserdile lisandunud lavastuslikke elemente. Päeva lõpetab maailma- või džässmuusikakontsert, mis sel aastal tõi lavale Soome ja Eesti etnomuusika uued tähed – ansamblid Tuuletar ja Duo Ruut. Varasematel aastatel on esinenud näiteks Wimme, Mari Kalkun, Ailu Valle, Ulla Pirttijärvi.

Venemaal on levinud arusaam, et soome-ugri rahvaste kultuuride toetamine tähendab eelkõige folklooriansamblite tutvustamist festivalilavadel. Sedaviisi muutub aga kultuur justkui muuseumikraamiks, mida tuleb iga hinna eest konserveerida ja säilitada. Hõimupäevadel püüame näidata, et ka väikeste soome-ugri rahvaste kultuuripärand võib olla osa nüüdisaegsest kultuurist. Nii on kõlanud kontsertidel eesti kooride esituses Veljo Tormise muusika, kuid oleme tellinud ka sugulasrahvaste rahvamuusikal põhinevat või luuletekstidele kirjutatud uudisloomingut Mart Siimerilt, Jüri Reinverelt, Malle Maltiselt ja EMTA kompositsioonitudengitelt. Neid teoseid on ette kantud kammermuusikasarjas HelijaKeel.

Hõimupäevad koolis ja maakondades

Hõimupäevade algne mõte on olnud õpetada kooliõpilasi sugulasrahvaid tundma ja märkama, koolidega teeme tihedat koostööd praeguseni. Hõimupäevale eelneval nädalal liiguvad ansamblid ringi Eesti maakondades ja esinevad õpilastele. Huvilisi koole on ohtrasti, ja et mitte külalisi ära ehmatada, pole ansamblite saatjad tihedat esinemisgraafikut mõnikord isegi ette tutvustada söandanud.

Alates 2018. aastast kuuluvad hõimupäevad rahvusvahelise folkloorifestivalide ühenduse CIOFF festivalide hulka, mis on sundinud programmi kavandama läbimõeldumalt, nii et esinejatele jääks rohkem aega ka Eestimaaga tutvumiseks. Sellele aitavad kaasa maakondade rahvakultuurispetsialistid ja kohalikud folklooriseltsid, kes külalised õhtuks oma hoole alla võtavad ja meeleolukaid ühiseid üritusi korraldavad. Kaugete ja kaunites rahvariietes sugulasrahvaste etteasteid on koolilapsed alati särasilmi ja tähelepanuga jälginud ning paljude õpetajate sõnutsi on koolid nüüd, kui koroonaviiruse tõttu külalisi enam ei liigu, millestki väga olulisest kasvatustöös ilma jäänud.

Koolid tähistavad hõimupäeva aga omasoodu: kogutakse materjale hõimurahvaste kohta, koostatakse näituseid ning tehakse ettekandeid. Õpilased õpivad sugulasrahvaste laule-tantse ja luuletusi. Alati on võimalus kutsuda külla esinejaid.

Korraldamine on keeruline töö

Ansamblite tulek Venemaalt Eestisse pole sugugi lihtne ja tihtipeale on meil olnud raske selgitada hõimupäevade kaaskorraldajatele maakondades, miks tuleb nii palju ootamatusi ja muutusi ning kokkulepped sageli paika ei pea. Üks probleem on muidugi välispassid ja viisad, mida on kaugetest maaküladest keeruline hankida. Normaalseks pole sugugi kerge jääda, sest meie kultuurikorraldajad on harjunud üritusi aegsasti ette planeerima, aga soome-ugri põlisrahvaste puhul see lihtsalt ei toimi. Näiteks kuidas sa selgitad tublile rahvakultuurispetsialistile, et helistasid eelmisel päeval Hantõ-Mansiiskisse hantidele, kes kinnitasid, et kõik on korras ja nad lähevad kohe lennukile, et Eestisse sõita. Lähed siis lennukile vastu, aga hante ei kusagil!

Helistad vihaselt Hantõ-Mansiiskisse tagasi ja handid selgitavad täiesti rahulikult: «Tead, hakkasime lennuki peale juba minema, kuid Miša ütles korraga, et päike tõusis kuidagi imelikult, linnud häälitsesid veidralt ja tuul tõusis. Peale seda saime kohe aru, et me ei saa Eestisse sõita.» Karjud siis, et kurat, miks te ei võinud mulle seda eile öelda, viskad toru ja asud kohe maakonna korraldajale seletama, et kõik kontserdid jäävad ära. Temal aga on koolidega juba kokku lepitud, lapsed juba peaaegu aulas … Selliseid lugusid jagub ohtrasti.

Hõimupäevi on seganud ka idanaabri majanduslik kokkuvarisemine, näiteks 1998. kriisiaastal tuli Eestisse Venemaa Föderatsioonist üksnes mordvalaste ansambel Toorama. Jah, seesama legendaarne Toorama, kes on andnud menukaid kontserte ka Viljandi pärimusmuusikafestivalil ja tähistab praegu oma 30 aasta juubelit. Mis parata, tulemuseks oli viis-kuus kontserti päevas, sest esineda tuli ka teiste kollektiivide eest. Lapsed ootasid ju neid väga! On olnud kurvemaidki hetki, näiteks bussiõnnetus Pala koolilastega 1996. aastal, mistõttu kuulutati välja ülemaaline leinapäev ja kõik soome-ugri rahvaste kontserdid jäid ära.

Kauaaegne EKA soome-ugri ekspeditsioonide juht Kadri Viires ja rahvusraamatukogu direktor Tiiu Valm näituse avamisel
Kauaaegne EKA soome-ugri ekspeditsioonide juht Kadri Viires ja rahvusraamatukogu direktor Tiiu Valm näituse avamisel Foto: Eha Viluoja

Konverents ja muu programm

Muidugi ei tähenda hõimupäevad üksnes muusikat ja pidu. Üks kesksetest sündmustest on rahvusvaheline konverents, mille teema lähtub kas Eesti teema-aastast või siis mõnest muust päevakajalisest probleemist. Konverents korraldatakse koos mõne teise organisatsiooniga. Sel aastal käsitleti näiteks põlisrahvaste ja looduse temaatikat ning see korraldati koos Eestimaa Rohelise Liikumisega. Konverentsidel on arutatud ka ajaloo- ja kodanikuühiskonna probleeme, räägitud väga tõsistest keeleprobleemidest. Konverentse on peetud eelkõige rahvusraamatukogus.

Hõimupäevade ulatuslik filmiprogramm toob publikuni soome-ugri rahvastest vändatud dokumentaal- ja mängufilme professionaalsetelt režissööridelt, aga tutvustab ka Venemaa soome-ugri rahvaste esimesi katsetusi omakeelse mängufilmi vallas.

Oktoobrikuus on tavaks saanud pühendada sugulasrahvastele üks Kirjanike Liidu kirjanduslik kolmapäev, koos soome-ugri kirjarahvaga on korraldatud etnofuturistlikke kirjandusõhtuid ja luuleprõmme. Sellega oleme püüdnud väärtustada soome-ugri rahvaste rahvuskeelset kirjandust, samuti arendada meie kirjanike kontakte soome-ugri rahvaste kirjanikega.

Hõimupäevade näitustest väärib meenutamist suur liivi kunsti ülevaatenäitus ja kuraatorinäitus soome-ugri kunstist Kumus. Aastaid oli hõimupäevade oodatud kunstisündmuseks Kaljo Põllu algatatud EKA tudengite suvise soome-ugri ekspeditsiooni materjalide ülevaatenäitus. Nüüd, kui ekspeditsioonide traditsioon on katkenud, tuleb leida uusi võimalusi kunstnikega koostööks. Möödunud aastal olid Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu galeriis väljas Valli Lember-Bogatkina 100. sünniaastapäeva puhul tema joonistused ja akvarellid reisidelt sugulasrahvaste juurde. Üle Eesti rändavad aga mitmed soome-ugri rahvaste loodust, kultuuri ja ajalugu tutvustavad teabenäitused.

Võib öelda, et hõimupäevadest teatakse Eestis aasta-aastalt üha enam ja aina rohkem haridus- ja kultuuriasutusi lööb nende korralduses kaasa. On hea meel, et ka teised soome-ugri rahvad on otsustanud hõimupäevi tähistada: seda teevad kultuuriseltsid üle Soome ja soome-ugri rahvad Venemaal.

Nii on hõimupäevadest saanud järjepidev soome-ugri rahvaste koostööd arendav traditsioon. Sellele aitab kaasa teadmine, et oma rahvusliku identiteedi hoidmiseks peavad väikesed rahvad rohkem kokku hoidma, teineteisele toeks olema. Fenno-Ugria kauaaegne juhatuse esimees Mart Meri on öelnud: «Võib-olla on hõimupäevade sõnum arusaamises, et meil on üksteiselt paljugi õppida. Õppida, kuidas tagada oma kultuuriline järjepidevus. Õppida teistest kultuuridest laenama nii, et see muudaks meid endid rikkamaks ja mitte vaesemaks. Õppida, kuidas ellu kutsuda rahvuslikke asutusi, kuidas arendada emakeelset haridussüsteemi. Õppida üksteise kogemustele toetudes.»

Tutvu hõimupäevade arhiiviga.

Artikkel on osa 22.11.2021 Postimehe vahel ilmunud erilehe “Soome-ugri sõlmed ja sõnumid” materjalidest.

Tagasi üles