Sisuturundus
«KUI TEADVUSTAD ENDALE, kes sa oled, siis on kergem elada!»
Eesti taasiseseisvumisaeg tõi kaasa kodanikuühiskonna kasvu ja organiseeruma hakkasid ka siin elavad sugulasrahvad. Esimesena lõid 1988. aastal oma seltsi Taga-Karpaatiast siia õppima tulnud ungarlased, seejärel ingerisoomlased, marid ning järgemööda ka teised soome-ugri rahvad. Väga tegusad hõimutöös olid ka Eesti Ungari Selts ja nüüdseks tegevuse lõpetanud Eesti-Saami Ühendus. Mitmed seltsid kuulusid Fenno-Ugria asutajate hulka, ülejäänud on liitunud hiljem. Kõigi rahvusseltside liikmete pühendumus on andnud Fenno-Ugria tegevusele sisulist sügavust, tegutsemisrõõm toonud aga palju unustamatuid ühiseid hetki.
Eesti soome-ugri rahvaste seltside liikmed on oma rahva kultuuri suurepärased tundjad, kes tutvustavad heameelega oma rahvast ja kultuuri ning korraldavad käsitöö ja rahvustoitude valmistamise õpitubasid. Enamikul seltsidest on ka folklooriansambel. Palusime seltside esindajatel kirjeldada oma rahvusega seotud lõhnu ja maitsed. Küsisime, millal ja milles tunnetavad nad oma rahvust. Vastustest saab aimu, kui palju ühist on meil kõigil.
Ingerisoomlane Taisto-Kalevi Raudalainen:
«Tunnen alati end ingerisoomlasena, sest mul on oma rahvusest ja perekonnaloost tulenev vaade väga paljudele asjadele. Rahvusega seotud maitsetest on armsaimad aga risapetsenjät ehk kõrneküpsised ja värskete saiakeste või kantsikka ehk lahtise plaadipiruka lõhn laupäeva ennelõunal. Seda tundes meenub, kuidas vanaema valmistus püha-päiseks soomekeelseks raadio-jumalateenistuseks.»
Eesti Ingerisoomlaste Liit
Esinaine: Herta Preema, ingerisoome@gmail.com.
Eesti ingerisoomlased hoiavad oma kultuuri läbi paljude ühistegevuste: iganädalased lauluproovid ja tantsuharjutused, iga-aastased üle-eestilised ingerisoomlaste laulu- ja tantsupeod, ühised tähtpäevad (ingeri päev, Soome iseseisvuspäev, emadepäev, palvepüha ja muud), töötoad, mitmesugused näitused, teadusseminarid ning kõneõhtud.
Liidul on kümme allorganisatsiooni, kuhu kuulub palju laulu- ja tantsukollektiive. Liit annab välja ajakirja Inkeri.
2017. aastast tegutseb ka ühine katusorganisatsioon – Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsus (www.eestisoomlane.ee). Kultuurinõukogu esimees on Taisto-Kalevi Raudalainen.
Udmurt Elena Kirt:
«Väljaspool kodu on mul pidevalt kuklas teadmine, et mina olen udmurt. See väljendub sõnade valikus, hääletoonis ja intonatsioonis. Ise taban ära, et näe, see oli nüüd udmurdi laen või udmurdi intonatsiooniga öeldud.
Minu kolleegid ja vestluskaaslased ei saa sellest ehk isegi aru, aga minu abikaasa ja laps, kes on mind näinud mu sünnikodus, kus olen ehe udmurt, ütlevad kohe, et tegin seda nagu Udmurtias või ütlesin seda nii, nagu räägib minu ema! Need kommentaarid teevad rõõmu, sest saan kinnitust, et ma ei ole oma olemust kaotanud, olengi udmurt!
Udmurdi lõhn on kodus tehtud ja keedetud pelmeenide lõhn! Minu koduküla lõhn on aga ahju-sooja leiva või saia (mitte magusate saiakeste!) lõhn – selles on udmurdi soojus ja olemus. Seda tunnen mõnikord ka siin Eestis. Ja näiteks siis, kui õhus on maasauna lõhna või söön hapukapsaid.»
Udmurdi Ühing Ošmes
Esinaine: Elena Kirt, mtuosmes@gmail.com.
1998. aastal loodud ühingu nimi tähendab tõlkes allikat. Sama nime kannab ka folklooriansambel, mis on koos käinud 2013. aastast eesmärgiga hoida ja säilitada kohalike udmurtide keelt ja kultuuri ning laulda esivanemate laule. Repertuaari kuuluvad ehedad udmurdi rahvalaulud ja tantsud, mida saadab karmoškal ansambli juhendaja Pavel Kutergin.
Ersa Natalia Abrosimova:
«Tunnen ennast kõige rohkem ersana, kui kannan ersa rahva-riideid või kui laulan vanu ersa laule. Seeläbi tunnen tugevat sidet oma esivanematega. Eriti tugevalt tunnetan oma rahvust ja päritolu Eestis elades ja olles kodumaalt kaugel. Oma rahvale ja juurtele mõeldes läheb hing soojaks ning see tunne annab mulle jõudu ja meelekindlust.»
Ersa Kultuuriühing Sjatko
Esinaine: Natalia Abrosimova, ersalanna@gmail.com.
Sjatko (Säde) sündis 1997. aastal ning seltsil on ka oma folklooriansambel Kilejne (Kaseke). Kõige olulisem tähtpäev on ersa keele päev, mida tähistatakse 16. aprillil muu hulgas etteütluse kirjutamisega. Selts pöörab erilist tähelepanu ka ersa rahva silmapaistvatele kultuuritegelastele, näiteks korraldatakse skulptor Stepan Erzja ja legendaarse folkloristi, rahvalauluansambli Toorama looja Vladimir Romaškini mälestusõhtuid ja näituseid.
Mari Lyudmila Yamurzina:
«Tunnen kõige rohkem ennast marina just Eestis, kuna siin on rahvusteema eriti aktuaalne. Siin elades hakkasin rohkem kuulama ka mari muusikat. Tunnen uhkust, kandes vanaema pärandatud rahvariideid, tikandeid ja hõbeehteid. Valmistan kodus sageli rahvustoitu ja meie kodune keel on mari keel.»
Tallinna Mari Selts
Esinaine: Lyudmila Yamurzina, tallinn.marid@gmail.com.
Juunis 1990 asutatud seltsi eesmärk on eesti ja mari kultuurikontaktide arendamine ning Eestis elavate maride keeleoskuse ja kultuuri säilitamine. Ühiselt osaletakse hõimupäevade korraldamisel ning tähistatakse maride rahvuspüha – mari sangari päeva. Seltsi juures tegutseb folklooriansambel, mille eestvedajad on viiuldaja Inga Pogonina, kes mängis kodumaal üle 20 aasta Mari riikliku tantsuansambli Mari El rahvapilliorkestris, ning idamari muusikapärandiga kokku kasvanud lauljatar Anna Makeev, kes on hariduselt muusikalise folkloori õpetaja. Seltsi juures tegutseb ka pühapäevakool, kus marikeelset õpetust saab kümme last.
Komi Natalia Ganova:
«Tunnen ennast komina, kui loen mõnda teksti, milles komid kirjutavad enda sisetunnetest ja taipan, et tunnen ka ennast tekstis ära. Väga huvitav on äratundmine, mõistmine, et meid ei seo ainult emakeel, vaid meil on ka sarnased iseloomujooned ja tunded, ühised käitumismaneerid. Elame rohkem sissepoole ja oleme introvertsed. Komid ei taha teistele tüli teha.
Kui kohtun külateel just metsas marjul või seenel käinud komiga, siis vastab ta küsimusele «Kuidas saak oli?» kindlasti «Ah, ei ole seal metsas midagi!». Komidel ei ole kombeks oma saagiga uhkustada. Õnne ei tohi ära sõnuda!
Mulle tundub, et kodu on komile eriti oluline – me ei kipu reisima, sest tahame hommikuti oma voodis ärgata. Ja kui sõidamegi kuhugi, siis kibeleme kohe koju. Komi side koduga on tõesti väga tugev.»
Komi Kultuuriselts
Esinaine: Natalia Ganova, nganova@gmail.com.
Komi Kultuuriseltsi avalik rühm Facebookis ütleb oma tutvustuses: «Kirjutame siin komide elust ja tegevustest Eestis ning kajastame informatsiooni Komimaa, komi keele, komi kultuuri ja komi traditsioonide kohta.»
Udmurt Inga Ignatjeva:
«Eestis elades tunnetame oma rahvust eriti siis, kui saame kokku, laulame udmurdi laule, tantsime, küpsetame koos perepetše või valmistame pelmeene, mis on meie rahvustoit. Kuna oleme sündinud ja kasvanud erinevates Udmurdimaa paikades, siis saame nii tuttavaks ka oma maa erinevate traditsioonidega. Ja mis on kõige olulisem – me võime omavahel kõnelda udmurdi keeles.
Tekib tunne, et oleme kõik omavahel sugulased. Iga kohtumine on väike pidu, mis annab jõudu edasi liikuda. Ja rahvariiete kandmine täidab erilise energiaga ja paneb end tundma väga väärikana.»
Tartu Udmurdi Ühing Yumshan Gur
Esinaine: Inga Ignatjeva, yumshangur@gmail.com.
Tartus tegutsev ühing on asutatud 13. veebruaril 2014. Nime sai ühing ansambli järgi, mille lõid Tartus elavad udmurdi tudengid 2006. aastal. Koos on käidud alates 1996. aastast. Ansambli nimi Yumshan Gur tähendab tõlkes peoviisi. Üks eesmärkidest on tutvustada udmurdi kultuuri Eestis elavatele inimestele. Teine oluline eesmärk on anda seda edasi ka kohalikele udmurdi lastele.
Mokša Margarita Kondrakova:
«Olen mokša ja selle üle uhke! Isegi lapselapsed ütlevad, et nad on mokšad, ehkki tegelikult on neil ka muud verd.
Mokšadel on traditsioon, et kui noor pere tahab maja ehitada, siis vundament tehakse tasuta: kutsutakse küla kokku ja kõik aitavad. See aitab noortel alustada, seinad ja katus tuleb aga ise ehitada.
Meil oli eramaja suure aiaga, kus kasvas 22 õunapuud. Minu lemmikõun oli valge klaar ja kui tunnen kuskil õuna lõhna, siis tunnen kodutunnet. Söön siiani palju õunu. Lemmiklõhn on aga prjäkade ehk kartulipirukate oma – ema ja vanaema küpsetasid neid igal nädalavahetusel. Milline lõhn!»
Ersa Natalia Ermakov:
«Kui on vaja midagi tähtsat otsustada, siis mõtlen esmalt oma juurte peale, küsides endalt, kes ma olen. Taolisi hetki ja otsuseid on elus olnud sageli. Üldisemalt tunnen end ersana alati koos vanematega või emakeeles lugedes, kuid ka suurtel tähtpäevadel ja perekondlike sündmustega seoses, või kui käin kalmistul ja metsas.
Usun, et kui teadvustad endale, kes sa oled, siis on kuidagi kergem elada. Kuid võin ka kinnitada, et ersana saad vastu pead küll igalt poolt hulga rohkem. Samas: kes ei tee midagi, seda ei saa ka süüdistada, kiitmisest rääkimata.
Mul on 200 aastat vanad rahvarõivad ja kui need selga panen, siis tunnen ennast hoopis teistsuguse inimesena. Siis on mul vägi ja jõud ning esivanemate tarkus selja taga.»
Eesti-Mordva Selts
Esinaine: Margarita Kondrakova, mordvaselts@gmail.com.
Juunis 1994 asutatud seltsi põhieesmärk on ersa ja mokša emakeele ja kultuuri säilitamine, väärtustamine ja edasiandmine ning mordva ja teiste soome-ugri kultuuride tutvustamine ja nähtavaks tegemine. Eestis elab ligi 560 mordvalast. Seltsi juures tegutseb ka folklooriansambel Vastoma (Kohtumine), mis sel aastal tähistab kümnendat sünnipäeva. Repertuaari kuuluvad vanad traditsioonilised laulud ersa, mokša ja eesti keeles.
Mari Valeri Aleksandrov:
«Öeldakse, et marid sünnivad tantsides. Perekond ja esivanemate traditsioonid on meie jaoks üks olulisemaid mõisteid. Tunneme ennast alati marina, kuid see tunne tugevneb mõeldes oma esivanematele ja oma külaelu ning lapsepõlve peale.
Suhtleme sageli looduse ja metsaga. Palvetame, et koduloomad oleksid terved ja meie lapsed õnnelikud. Marina tunneme ennast maride rahvus-, kultuuriteemaliste ürituste korraldamisel ja tähistamisel. Mari olemine on laul ja tants. Minu jaoks tähendab rahvus ka oma keele ja rahvusköögi tundmist.»
Tartu Marilaste Liit
Esimees: Valeri Aleksandrov, tartumariushem@gmail.com.
2006. aastal loodud liit koondab umbes 40 Tartus elavat mari, kes kõik peavad oluliseks oma lastele rahvuskeelt, traditsioone ja muusikat õpetada. Tegutseb folklooriansambel Mari Kumõl (Mari Meel). Juba üle viie aasta tegutsenud folkloorirühm on seadnud eesmärgiks toimida Eesti ja Venemaa maride vahelise kultuurisillana. Ansambel tutvustab mari folkloori nii seltsi ettevõtmistel kui ka Tartu mitmesugustel folkloorisündmustel.
Ungarlanna Gabriella Nad
«Neid hetki, kui Eestis elades ennast ungarlasena tunnen on palju. Seista reisiseltskonna ees ja aidata neid Ungarit avastada, õpetada koolijütsidele selgeks esimesed ungari tähed, valmistada jõululauale kapsarulle ja zserbó kooki või lihtsalt emale helistades öelda „Csókolom!“ (Suudlen). Traditsioonid ja keel aitavad iga hetk end ungarlasena tunda, aga traditsioone pole vaja mitte hoida, vaid nende järgi tuleb elada!»
Munkácsy-nimeline Eestimaa Ungarlaste Ühendus
Esimees: István Bán.
Mihály Munkácsy nimeline Eestimaa Ungarlaste Ühendus on Eestis elavate ungarlaste organisatsioon, mis asutati 23. oktoobril 1988. Ühendus on nime saanud kuulsa maalikunstniku järgi. Suur osa liikmetest on saabunud Eestisse õppima Taga-Karpaatiast Ukrainas.
Kas teadsid, et …
mitu allpool mainitud seltside liiget räägivad oma keelest, kultuurist ja elust pikemalt Vikerraadio saatesarjas «Ma elan siin» (2016).
Lingid leiab Fenno-Ugria kodulehe rubriigist «Avasta»
Artikkel on osa 22.11.2021 Postimehe vahel ilmunud erilehe “Soome-ugri sõlmed ja sõnumid” materjalidest.