INTERVJUU ⟩ «Lastekirjandus ei pea olema täiesti põrutuskindel!»

Kairi Look Foto: Bibi Altink

Kairi Look on eesti lastekirjanduses oma lugudega rokkinud juba kümme aastat. Selle aja jooksul on ta avaldanud kaheksa raamatut, pälvinud kiitust ja kirjandusauhindu ning saanud tõlgitud näiteks prantsuse, vene, saksa, soome, läti ja leedu keelde. Tänavu ilmunud «Piia Präänik ja sõnasööbik» on ühtlasi kolmas Piia Prääniku lugude sarjas. Seeria kaks eelmist raamatut – «Piia Präänik kolib sisse» (2015) ja «Piia Präänik ja bandiidid» (2019) – pälvisid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominatsiooni.

Nii nagu kurjategija pöördub väidetavalt peaaegu alati tagasi kuritööpaigale, pöörduvad kirjanikud – ning iseäranis lastekirjanikud – sageli tagasi oma kunagiste tegelaste juurde. Nii ka teie: äsjailmunud raamat on Piia Präänikule ja seltskonnale juba kolmas. Miks?

Präänikute maailm on mulle koduseks saanud, nii et küllap jätkan, kuniks elaani jätkub. Tegelased ei lase samuti lõa otsast lahti, nad on nagu kassid, kes klopivad hommikul uksele ja tuletavad meelde, et on aeg lemmikuid hooldada. Pealegi oli Piial viimane aeg kooli minna. Kolmas raamat räägibki tänapäeva koolielu sekeldustest, kuigi Präänikutele omase kiiksuga. Aga kindlasti ei kasva Piia suureks ega lähe ülikooli või pärast tööpäeva jõusaali kangi tõstma. Ka muumitrollidest ei saanud arvukate raamatute jooksul pagareid või pensionäre, püüan vastata samaga.