Ennemuistsed jutud Noorsooteatri laval

Noorsooteatri uuslavastus «Repan, säh, põll» pakub nostalgiat ja ehedaid reaktsioone. Foto: Siim Vahur

Noorsooteatri lavale jõudnud ennemuistsetel juttudel põhinev «Repan, säh, põll» kõnetab eri vanuses vaatajat. Nostalgiline äratundmisrõõm saab osaks aga neile, kes lapsepõlves loomamuinasjutte on lugenud või vinüülikrõbina saatel neid kuulanud.

Reinuvader Rebase lood ühendavad põlvkondi ka praeguse aja kunstikeelde kokkupanduna ja lavastuses käsitleda võetud teemadering ei piirdu üksnes rebase, hundi, karu, eide-taadi ning nende tütre seiklustega. Viimane muide ei unista mitte abielust, vaid hoopis ülikooli feminismi õppima minemisest. Taat paneb selle tütre üksi metsas mängimise arvele, aga lapse soovi keelata ei saa.

Nendes naljakates ja õpetliku ivaga lugudes jagub irooniat nii eri stereotüüpide kui ühiskonda rõhuva pandeemia suhtes. Juttudest jäävad kõlama tähtsad väärtused inimese juures: ausus ja sõnapidamine. Taat ja karu sõlmivad süljega vannutatud kokkuleppe – verevande kauge kaja –, kui mees soovib hobust säästa hundi lõugade vahele jõudmisest, siis võsavillemi huvi on vastupidine. See vana rituaal mõjub pandeemia ajal alarmeerivalt, aga samas nii ehedalt, ei mingit küünarnukkide või rusikate kokku löömist.

«Repan, säh, põll» saavutab vaatajaga mängleva kergusega kontakti eri tasanditel. Sugestiivne helikujundus ja näitlejate jõuline, rütmiline liikumine haarab kaasa juba teatrisaali sisenemisel ning on läbivaks jooneks kogu etenduse vältel. Lavastaja Anne Türnpu ja dramaturg Roos Lisette Parmas pakuvad heliefektidega rikastatud ja kiirelt kulgevate eklektiliste lugude esitlemisviisiga harjunud nooremale publikule ennemuistsete juttude vastuvõtmiseks sobiva lahenduse.