/nginx/o/2021/12/09/14251508t1h7435.jpg)
Vaimukas, soe ja heatahtlik, nii võib kokku võtta David Vseviovi uue ilukirjandusliku teose «Onu Moritza sõnaraamat». See on justkui omapärase jõnksuga järg varasemale raamatule «Elulugu. Kaks esimest nädalat»; jõnks seisneb selles, et teosel on hoopis teistsugune struktuur, järg aga selles, et juttu ei ole enam kahenädalase beebi maailmapildist tulevikunägemustega, vaid umbes lasteaiaealise-algkooli poisi arusaamadest, mille on kirja pannud täiskasvanu.
Aga see poiss ei ole ei David ega Vseviov, kuigi sellenimeline tegelane teoses kenasti haspeldab. Kuid tema ei ole peategelane, tema on kommentaator ja kõrvaltegelane, inimene, kellele peategelane onu Moritz oma sofistika suunab. Siinkohal ei ole mingit nutikat keerutamist, et autor Vseviov on loonud minategelase nimega Vseviov, mis ei pruugi autoriga kokku langeda – raamatus on varjamatult sama inimene, keda me tunneme avalikust elust. Ent see autobiograafilisus on mänguline, nagu eelmiselgi puhul.
Milline on siis see teistmoodi struktuur? Tegemist on vormi poolest tõesti seletava sõnaraamatuga, kokku heidetakse valgust 88 mõistele, ent see valgus ise kuulub ilukirjandusse. Seletuseks on efektse puändiga novellid ja novelletid, mõnikord ka ainult aines, millest oleks võinud kasvatada jutu, teinekord vaid paarisõnaline-paarilauseline selgitus. Meenub Jorge Luis Borges, kes küsis, miks peab ta valmis kirjutama terve jutu, kui ta võib anda materjali, millest lugeja ise loo loob? 88 mõiste seas, mida lahti mõtestatakse, on selliseid nagu ahastus, anarhism, lornjett, nadu, pekešš, kenotaaf jne. Teose ülesehitus on efektne ja auväärne, eesti kirjanduse puhul originaalnegi.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)