Udust oled sa võetud ja uduks...?

Katariina Libe, «Ohverduste sügis». Foto: Raamat

Katariina Libe «Ohverduste sügis» on üks neist ligemale kümmekonnast teosest, mis leidsid esiletõstmist tänavusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ning on jõudnud viimase paari kuu jooksul raamatukaante vahele. Suhteliselt tundmatu autorinime taga seisab suhteliselt tuntud inimene – teleseriaalis «Padjaklubi» aastate jooksul populaarsust kogunud 35-aastane näitleja Katariina Ratasepp.

«Ohverduste sügis» on tema ilukirjanduslik debüüt, romaanivõistlusel pälvis see Margus Karu Fondi auhinna. Teose pealkiri ja esikaane kujundus, mis mõjuvad mõlemad väga kurjakuulutavalt, häälestasid mind veel enne lugema hakkamist krimikirjanduse lainele. Järjekordne kodukootud nordic noir, oli mu profülaktiline pakkumine. Patoloogilise hellikuna püüdsin end vere ja laipadega kohtumiseks psühholoogiliselt ette valmistada.

Asjata, sest laipu – või vähemalt inimeste laipu – Libe neil lehekülgedel lugejale ette ei viska. Mis mõistagi ei tähenda, et keegi tegelastest segastel asjaoludel kadunuks ei jää. Verd on raamatus natuke rohkem, kuid üksnes mõnel kirjareal. Seega: nõrganärvilised võivad lugeda küll.

Suur osa teose sisuliselt pingest sünnib tegelikult vormitasandil. Kas see on žanriromaan? Ning kui jah, siis millise žanri? «Ohverduste sügise» lühiromaani mastaabis teksti on surutud mitu üksteisega raskesti segunevat kihistust: suhtedraama, psühholoogiline haiguslugu, arenguromaan, pastoraalne põnevik, mütoloogiline õudusjutt ja young adult fantasy. Autor mängib lugeja ootustega, ei luba tal tegelikult kuni lõpuleheküljeni lõplikult ühte kindlat lugemisstrateegiat valida.