PM NÄDAL ⟩ Eha Komissarov: «Kõik vanemad kunstimüüdid vaadati nullindatel üle!»

Legendaarne Eha Komissarov Kumus. Foto: Remo Tõnismäe

Nullindatest on millegipärast raske mõelda kui ajaloost. Või isegi minevikust, olgugi et nad on juba ammu läbi. Natuke nagu kummitaks mõte, et mingi osa neist kestab nähtamatuna edasi. Samas jälle poleks mingis teises mõttes neid nullindaid justkui kunagi olnudki, sest see periood, mida me niimoodi nimetame, on tervikuna kuidagi liiga pidetu ja laialivalguv.

Eha Komissarovi ja Triin Tulgiste kureeritud näitus «Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis» Kumus on seega ambitsioonikas ettevõtmine, kuna proovib terve ajastu omal spetsiifilisel moel tagasi tuua – näitus on suur, hariv ja natuke eklektiline. Ometi pole see jõudnud veel kurioosumite kabinetiks muutuda – siit on puudu kujuteldav kolikambri tolm.

Eha Komissarov selgitas, milliste põhimõtete järgi nullindate näitus kokku pandi.

Kui 90ndad olid väga tormilised ja vastuolulised, siis nullindad tunduvad selle kõrval kuidagi igavamad. Kas pole nii?

Neid on võimatu brändida! Aga vastupidi, mina arvan, et nullindatel eesti kunst läheb küpsemaks.

Ja seda tänu sellele, et peaaegu kõik, kes siin esinesid, mingi aeg õppisid ja täiendasid ennast maailma väga tähtsates koolides. Rahvusvaheline kunstikeel ei olnud nende jaoks enam mingi esperanto. Kunstnikel oli mahti vaadata, sellesse sisse elada, aru saada, mis seal tehakse. Siit ka teatud küpsus ja teemade asetus. Kui sa arvad, et küpsus on igav, siis see on vaidlusküsimus (Naerab).

Siin näitusel on väga palju eripalgelisi tegijaid koos. Miks üldse käsitleda kunsti niimoodi kümnendi kaupa?

See on ülemaailmne paratamatus, et kaasaegne kunst on nii entroopiline, et mitte ühtegi tavalist kunstiga seotud vaatenurka pole võimalik käsitleda – kogu meedia uueneb, vaatekohad uuenevad, rollid uuenevad… Ja siis on leitud, et kümnend on ainus mõiste, mis mingit aega üldse koos hoiab kaasaegses kunstis. Nii et võib-olla publikule tundub see igav – muudkui ühest kümnendist teise –, aga meie veendumuse järgi tehti nullindatel palju väga head kunsti, mida tuleb näidata – ükstapuha mis pealkirja all. Ja nii sai valitud selleks lihtsalt kümnend – selline neutraalne formaat.