Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

INTERVJUU ⟩ Dirigent Kaspars Putniņš: publikud on mullid

Kaspars Putniņš Eesti Filharmoonia Kammerkoori ees. Nende Alfred Schnittke ja Arvo Pärdi plaadid on leidnud laialdast tunnustust. FOTO: Rene Jakobson

Kaspars Putniņš andis suvel Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendi teatepulga üle koori asutajale Tõnu Kaljustele. Töö vilju plaadistuste ja ka auhindadena ikka veel tuleb. Juunis prestiižika plaadifirma BIS märgi alt ilmunud «Schnittke: Choir Concerto; Three Sacred Hymns; Pärt: Seven Magnificat-Antiphons» pälvis detsembri alguses muusikamaailmas tähtsa Diapason d’Or aastaauhinna parima koorimuusika salvestuse eest. Ka tuli Grammy nominatsioon. Plaadi eellane «Schnittke. Psalms of Repentance. Pärt – Magnificat & Nunc dimittis» võitis 2018. Gramophone’i auhinna.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Putniņš jagab end praegusel ajal töö mõttes peamiselt Rootsi ja Läti vahel, sest on eelmisest aastast ka Rootsi Raadio Koori peadirigent.

Kui tähtsad auhinnad on, kui tõsiselt peaks neisse suhtuma?

Omal moel on sellised tunnustamise hetked ju olulised. Me elame üsnagi oma maailmas, teeme oma asja ja teeme seda palju aastaid. Omandame selle aja jooksul oma hääle ja meetodid. Vahel mõtled, et kui kaugele see siis kõlab või kes seda märkab. Hea küll, on kontserdid jne, loodetavasti on siis hea publik ja tekib nendega kontakt, see on kõik väga tore. Aga teisalt, kui spetsialistid, kes sind ei tea, kuskil leiavad, et oled midagi hästi teinud, on ka meeldiv. Mingis mõttes võib seda lugeda kui mingit maamärki, et ajad õiget asja ka teiste jaoks, mitte ainult selle suhteliselt väikese mulli jaoks, milles ise elad. Olgem ausad, klassikalise muusika publik on mull, nagu enamik publikuid vist.

See on järg 2017 ilmunud Schnittke ja Pärdi plaadile. Te olete öelnud, et Schnittke ei ole praegusel ajal kuigi palju esitatud helilooja, miks see nii on?

Väga keeruline öelda. Trendid tulevad ja lähevad, aga praegusel ajal tõesti Schnittket väga tihti kavades ei märka. Ta kirjutas tohutult palju ilusat muusikat, ja mitte ainult koorimuusikat. Äkki on asi ka selles, et vahepeal kõlas jälle väga palju Schnittket. Ma ise olen tema muusika jäävuses täiesti kindel, see jääb meiega kauaks. On palju ilusat muusikat, mis mingisugustel põhjustel mingitel hetkedel natuke varju jääb, aga siis jälle tuleb tagasi, ja võimsamalt kui kunagi varem, ja siis jääb jälle varju. Võib-olla on siin põhjus Schnittke muusika teatavas eklektikas või ka teatraalsuses, et seda on praegusel ajal raske alla neelata. Väga keeruline öelda.

Pärt, vastupidi, on üks esitatumaid.

Nii on.

Mulle tundub Schnittke kasvõi võrreldes Pärdiga üsna vägivaldne. Pärt on rahulik ja maailmaülene.

Pärdi muusika tõstab ja on tõstetud. Pärdi muusika ei kuulu inimeste maailma, see on inglite muusika, kui soovite.

Pärdi muusikast on võimalik mõelda väga sarnaselt vanade meistritega, kes oma isiku millegi suurema ees taandasid. Schnittke oli, ütleksin, oma loomingus isegi kuidagi psühhoanalüütiline. Ta teeb mingis mõttes midagi Pärdile vastupidist, kasutab kõiki vahendeid ja võimalusi, et sukelduda otse nendesse sügavustesse, mis teevad meid inimesteks, ja need sügavused ei ole alati toredad, säravad ja ilusad, seal on palju tumedat. Selles mõttes võib Pärdi muusikat võrrelda näiteks renessansi meistritega, samas kui Schnittke on paljuski 19. sajandi romantikute järglane. Schnittke muusika on sügavalt inimlik muusika.

Tagasi üles
Back