R, 9.12.2022

Kehad, mis on näitamiseks loodud

Raul Rajangu näituse arvustus
Kaja Kann
, Kultuurikriitik
Kehad, mis on näitamiseks loodud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Raul Rajangu, «Estnisch-Amerikanishe Freundshaft» (2019).
Raul Rajangu, «Estnisch-Amerikanishe Freundshaft» (2019). Foto: Sander Ilvest
  • Püüe säilitada täiuslikkus
  • Empaatiavarud lõppesid
  • See kõik on nii vanamoodne

Vaal Galeriis on 22. detsembrini avatud Raul Rajangu väljanäitus «iCANT BREATHE» – vabas tõlkes võiks pealkiri öelda, et ma lämbun, hingan end ise surnuks.

See ilmutab end teatavas kolmainsuses, sest näitust eksponeeritakse kolmes versioonis: reedeti kontseptuaalne versioon, laupäeviti peresõbralik ja nädala sees transkontseptuaalne. Ehk siis reedese ja laupäevase ülene.

Näituse avamisel toimus Kadri Sireli ja Andrea van der Kuili performance «Tõbi» või siis hoopis «Kurjus». Miski rõve asi, mis sees pakitseb ja ikkagi järgneb palve. Palun. Näituse produtsent ja kuraator on siis kunstnik Rauli vend, Kalev Rajangu. Tandem töötab järjepidevalt koos. Raul maalib ja Kalev mõtestab seda stiilis, et meie kultuur lämbub, koriseb ja anub.

Kuraator tutvustab näitust samuti kolmeses jaotuses: nähtav, loetav ja kuuldav. Aga vendi on kaks. Etendajaid on kaks. See, millest jutt, on siis alati kahe vahel. Kui kaasaegses kunstis on tänaseks nauding põlu all, siis Rajangud vajutavad hoopiski gaasi põhja. Nauding, see mõistusele allutamatu tunne, on püha.

Katse siiski seletada

Eha Komissarov on öelnud, et Raul Rajangu kollaažitehnikas tööd on struktureeritud ja kasutavad ära ajakirjade ja TV formaate tegelikkuse tõlgendamiseks. Teosed on konkreetsed. Raul Rajangu ise keeldub neid seletamast, et säilitada täiuslikkus. See on mõistlik, sest kui miski on nii konkreetne, kui seda on Raul Rajangu maal, pole enam midagi lisada. Siiski, seda teeb tema eest tema vend Kalev. Ja nüüd siis mina. Nii see kunstiteos järk-järgult tühjeneb – korduvate lahti- ja kinnipakkimiste kaudu. Natuke kahju on, aga mis teha. Võtsin palvet kuulda.

Raul Rajangu, «Hingevõttev abieluingel» (2017).
Raul Rajangu, «Hingevõttev abieluingel» (2017). Foto: Sander Ilvest

Olen varem vihastanud Rajangute suhtumise üle kehasse. Nii ei saa ja ei tohi teha. Läbi teoste ja nende avaliku näitamise, koos kehaliste aktidega, tühjendavad nad kõigest väest inimese keha. Seekord olid avamisel aga kaunid naised, kelle kehad hoidsid poose. Mida raskem, seda parem, sest siis paistab värin, see tegu ja elu, välja. Need kehad on näitamiseks loodud. Pildid seintel on aga elutud ja külmad. Lõpuks etendajad puhkavad, lebavad, neil on tekkinud selleks vara. Selgelt line­aarne dramaturgia tööst puhkusesse ja siis ära.

Kui muidu tunduvad teosed aktiivsed, siis esinejatega voolab veri neist välja. Maalid ripuvad ja mäletavad eelmist maailma. Tantsijad teevad näituse kontekstis tulevikku, aga päriselt ikka toda-­ sama olevikku, todasama, mida väljendavad klaasmajas pöörlevad pissuaarid. Läbipaistev ja pastelne. Läbi nämmutatud ja digitaalne.

Kalev Rajangu sõnul olevat see uus intiimsus ja uus lähedus, mis garanteerivat uue empaatia ja sümpaatia, lõpuks ka telepaatia ja kokkukuuluvuse. Saladus on paljastatud. Põnevus hajunud. Kõik asjad on üksteisest vaimselt distantsil, mis sest, et füüsiliselt teineteisele toetuvad ja üksteist vajavad. See, millest jutt, ei ole enam kahe vahel, vaid elutu pildi ja elusate kehade vahelises vaidluses. Üks tirib ja teine tõmbab. Aga sõda ei ole. Revolutsiooni ei ole. Peale jääb kindlalt maal, sest tantsijad lähevad koju ja kuri haigus nimega tahtetus kaob ruumist. Näitus jääb avatuks ja veri voolab teostesse tagasi.

Raul Rajangu näitus Vaal galeriis. Näitusevaade.
Raul Rajangu näitus Vaal galeriis. Näitusevaade. Foto: Sander Ilvest

Kuraator õpetab, et visuaali loetakse vasakult paremale, et vaadake, luuserid liiguvad paremalt vasakule ja võitjad vasakult paremale. Pildil «MAMA, i CANT BREATHE» on siis upakil pepudega naised need kaotajad, mootorrattaga mees võitjate suunal uhkelt tulevikku kihutamas. Kuraator nendib, et kunstnik paneb võitja liikuma vastupidi. Mis mõttes siis? Teoreetilise hüpoteesi järgi on puuduva ülakehaga naine siis hoopis võitja. Viide #MeToo ja #BlackLivesMatter liikumistele üheaegselt.

Punased nooled, mis näitavad aega, on maalitud paremalt vasakule. Et nüüd pöörleb maailm teistpidi ja kõik. Või ei pöörle üldse. Paus. See, kes jäi viimasena paremale, on võitja. Tema saab eluõiguse. See kõik on nii teoreetiline, et pinge kaob.

Empaatiavarud lõppesid

Intellektuaalse sarmiga maalitud ja kirjeldatud pilud või augud on täidetud seksuaalsusega ning ikka ja jälle mehe pilgu läbi. Maal on suur. Selgelt hakkab silma kodarate või siis ilukilbi puudumine mootorratta ratastes. Seal on tühjus. See on see ainuke auk. Ainuke auk, mille kaudu on võimalik tungida üdini kaitstud, kaetud ja varjatud mehe sisemusse.

Raul Rajangu, «Ossiparadiis seenelapse ja vikerkaarega» (2020).
Raul Rajangu, «Ossiparadiis seenelapse ja vikerkaarega» (2020). Foto: Sander Ilvest

Teosel «Ossiparadiis seenelapse ja vikerkaarega» on taas mootorratas, mille kohal Kama Sutra seitsmendas poosis (mis võimaldab täiuslikku penetratsiooni) hõljumas motorrattapeded. Paremal punase mütsiga seenelaps, kes teab vastuseid, suunab su alateadvust, aga ainult siis, kui sa palud. Ja taas need nooled. Kui nooli võtta kunstniku sõnumina, siis seekord ütleb ta, et sa saad, mida anud. Ja kui sa oskad päriselt palvetada, siis saad sa kõike korraga. Ei mingit vertikaalset võimuhierarhiat. Ole vaid mees ja püüa see õige valik teha.

Maali «Estnisch-Amerikanishe Freundshaft» peal on siis upakil mees ja penetreeriv naine, samaaegselt avatud ja ilmajäetud olekuga. Tuuleroos seinal rippumas. Südant soojendav sõprus, ütleb kuraator irooniliselt. Taas valgust, vist on mõeldud ikka valgustatust, sisse laskvad lõhed ja pilud. Ohjaah. Mis ma teeksin ilma selle mehe munnita? Ei tea. Vist kärbuks. Suhteliselt oksele ajav.

Kuidas saab olla ühes mehes nii palju ülbust ja enesekesksust? Või siis naises, sest penetreerijaks on sel korral naine. See pole oluline. Tähtis on ikkagi läbistus. Keegi läbistab kedagi ja see on Rajangu elu mõte. Mees, Naine ja Püha Vaim, see meeleheitele ajav kolmainsus.

Raul Rajangu näitus Vaal Galeriis. Näitusevaated. Esiplaanil «Estnisch-Amerikanishe Freundshaft» (2019).
Raul Rajangu näitus Vaal Galeriis. Näitusevaated. Esiplaanil «Estnisch-Amerikanishe Freundshaft» (2019). Foto: Sander Ilvest

Maale on veel ja installatsioone on näitusel veel, aga neid peate ise minema vaatama. Või ostma, kui soovite. Minu kujutlusvõime läks siinkohal lukku. Empaatiavarud said otsa. Näitus võttis mu iseseisvuse ja ülesandeks saab nüüd enese tühjendamine. Sisendan endale, et nähtu on kõik möödanik.

Sest see kõik on nii vanaaegne, nii modernistlik. Kaduvik. Mõnus. See ei saa minu ellu tungida. Või kui saab, siis ma ei lase ja kõik. Liialdused on hukutavad. Kõlama jääb konservatiivne igatsus aja ja koha järele, kus võis teha ja vastu võtta kurja. Nüüd oleme me kõik head ja ei tee midagi. Igaks juhuks ei tee. Äkki midagi juhtub.

Tõsi, need seeneinglid, pisikesed, eatud ja sootud sosistajad, on ikka veel päriselt olemas. Terve näituse peale on natuke liiga palju kadunud elu, liiga palju kadunud võimalusi. See ajab hingeldama. Ehk oleks minusugusele parim variant külastada seda reedest versiooni, kus enamik teoseid valge linaga kinni kaetud. Siis saaks kujutleda omatahtsi seda va leebet ja igiköitvat erootikat, mis nii valjult silma ja kõrva ei röögiks. Tahaks surra ikkagi iseenda hingeldamisse.

Raul Rajangu näitus «iCANT BREATHE»

22. detsembrini Vaal Galeriis

Kuraator Kalev Rajangu

Märksõnad
Tagasi üles