/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)
/nginx/o/2021/12/15/14262420t1h750d.jpg)
Inimeses peituv tantsuvajadus on kui inglitiiva puudutus – tantsimine tõstab heaolutunnet, vabastab keha ja meele pingest, vahendab täpsemalt kui miski muu ajuvälist, kehaga mõtlemist/kogemist, mida nimetame intuitsiooniks, kõhutundeks vms. Tasapisi hakkab teaduski tunnistama seda, mida inimkond on intuitiivselt teadnud aastatuhandeid – et vaim töötab paremini liikuvas keres, et mõte on ärksam ja viljakam mõõduka füüsilise tegevuse ajal ja järel, et meel puhastub ja uueneb intensiivselt liikuvas kehas. Tantsimine seob kõikvõimalikke liikumisviise, vabastab ja pingestab, loob ja murrab piire inimeses ja kogukonnas.
Viimase teemaga – tantsu «olemuslikku tuuma uurib» – saatesõna järgi – Taneli Törmä lavastus «Open Your Heart», mis lähtub diskotantsu esteetikast ja liikumisest. Valgustatud saalis, kus vaatajad istuvad ümber tühja ruumi, tantsib noor naine, seljas roosa lühike liibuv särgik ja sama värvi alt laienevate säärtega püksid. Ta tantsib pikalt – ja vabalt, hüpeldes, kareldes, kepseldes, keerutades, pööreldes…
Algajalik lavastus
Kuna naise ülakeha on väga jäik (õlavööde ja rindkere on nagu liikumatu plank), muutub tants peagi üksluiseks ja ennast kordavaks, sest keha ei suuda sama materjali erinevalt artikuleerida. Tüki aja pärast kutsub ta tantsima mustas rõivas koreograafi, kelle liikumine vaatamata jässakale torsole on mitmekesisem, käsivarred plastilisemad ning liigutused – ikka põhimõtteliselt needsamad diskotantsule omased – kõnekamad ja elavamad.
Kuid (minu jaoks) huvitavaks läheb siis, kui tantsuplatsile astub hulk erinevate kehadega noori, kelle nooruslik lustakus on nakatav ning mitmete kehade abil loodavad mustrid isegi sama liikumismaterjali puhul panevad vaatama. Tasapisi tõmmati kaasa suurem osa vaatajaist (kes kutsutult, kes omal algatusel) ning viimased kümmekond minutit nauditi üheskoos tantsimist – nüüd polnud vaja enam vaadata, vaid kehaga tunnetada – ja see oli tõesti fun.
/nginx/o/2021/12/15/14262422t1h3849.jpg)
Pikk sissejuhatus lõpulõbuks tekitas teatava nõutuse. Minu silmis on selline «lavastus» algaja tantsutudengi koolitöö ning täiesti arusaamatuks jäi, mis ülesanne oli selle lavastuse puhul dramaturgil või mida tegelikult tegi koreograaf – isegi kui mõistame dramaturgiat ja koreograafiat võimalikult laialt. Kavalehe lugemine oli hariv (eeldusel, et vaatajad seda tegid), kuid selle seos nähtuga oli mõtteline. Oma üllatuseks avastasin, et etenduse algul pikalt tantsinu, keda ma pidasin harrastajaks, on «tantsukunstnik» Hilde Ingeborg Sandvold, kes lõpetanud Taani Etenduskunstide Kooli...
Nauditavad artistid
Ilmselt on selline «sõltumatu tantsukunsti» hetkeseis, kus ennast koreograafideks ja tantsukunstnikeks nimetavad isikud on sõnaosavad oma ideede kirjapanekul, kuid kehaliselt saamatud nende ideede lavale seadmisel, dramaturgi abil või ilma, suunanud mu silma sõnateatris töötavate artistide kehalisele kõnekusele, mis täiendab lavalist tekstivaldamist. Sõnateatrid on viimastel aastakümnetel välja tulnud ka ainult liikumist kasutavate lavastustega ning kui jutt on kehavaldamisest ja kohalolust (millest tantsukunstnikud väga rääkida armastavad), siis teeb enamik enam kui viieaastase lavakogemusega näitlejaid tantsukunstnikele pika puuga ära.
/nginx/o/2021/12/15/14262421t1h0e3e.jpg)
Selles võis veenduda Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski Rakvere teatri näitlejatele loodud lavastuses «Ingel». Näitlejate kehaline artikulatsioon, suutlikkus säilitada pinget kogu etenduse vältel, pauside kõnekus ületasid mitmete sel aastal nähtud tantsukunstnike saavutused. Inimese teekond sünnieelsest seisundist surmani oli edastatud tundlikult ja mõtlemapanevalt. Eriti meeldejäävaiks olid selle teekonna algus ja lõpp: esimest kujutas suures kastis emakojas lootena tõuklev, kompav ja ulpiv artist; teist aeglaselt keerlev 80-aastane Volli Käro, kelle lavaline vabadus, hingavad käed ning kogu isiksus aitasid mööda vaadata lavastuse küsitavustest.
Esimene neist – alguse kostüümivalik. Kui just sisu ette ei näe, siis on ebamugav näha artisti teda naeruvääristavas kostüümis – aga just nii need kergelt lottis trikood ja kõrguvad valged peamunad lähedalt nähes mõjusid. Õnneks polnud seda liiga pikalt – aga algus, kus (minu jaoks) kohatult näitlejad pikalt seisid, mõned neist ka pingsalt publikusse vaatasid, nagu üks nüüdistantsu lavastus näib eeldavat, tõmbas vaatamishuvi tublisti alla.
Teine küsitavus minu jaoks on muusika. Olen alati imetlenud Fine 5 muusikavalikut, sõltumata sellest, kas see mulle konkreetselt meeldib või mitte – ikka selle rikkuse tõttu. Viimastel aegadel on aga valdav monotoonsevõitu helitaust. Kui Valentin Siltšenko ühetaoline tümpsuv elektroonika oli omal kohal «FN-is», siis «Inglis» hakkas helide kloppimine vaatamist segama. Ka nn neljanda seina lõhkumise viisid mõjusid liialt kulunutena, liialt aastakümnete taha kuuluvate võtetena. Kõige nauditavamad olid artistid, ehedad ja «kohal», kõnekate kehade ja neile sobivate liikumisjadadega, pannes uskuma, et kui avad oma südame tantsule, on inglid meie maistel teedel kohal.
«Open Your Heart» («Ava oma süda»)
Kontseptsioon ja koreograafia: Taneli Törmä. Heliloojad: Søren Lyngsø Knudsen, Esa Mattila. Kostüümikunstnik: Kasper Hansen. Kostüümide valmistaja ja juhendaja: Sophie Hansen. Dramaturg: Thomas Scha-upp. Esinejad: Hilde I Sandvold, Taneli Törmä ja noored eesti diskotantsijad Nele-Liis Juhani, Anete Põltsama, Loretta Kaart jne.
Etendused Sõltumatu Tantsu Laval 11. ja 12.detsembril.
«Ingel»
Lavastajad ja koregraafid: Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk. Kunstnik: Kalle Aasamäe. Helilooja: Valentin Siltšenko. Valguskujundaja: Roomet Villau. Laval: Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Volli Käro, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu.
Esietendus Rakvere teatris 10. detsembril.