Julia Augi uus lavastus küsib: kas on kerge olla juut?

Näitleja ja lavastaja Julia Aug tõdeb, Eestis ei teata holokaustist piisavalt palju, ning püüab seda olukorda muuta oma uue lavastusega «Ema, kas meie kass on ka juut?». FOTO: Raul Mee Foto: Raul Mee

Täna esietendub Vabal Laval teatri R.A.A.A.M. näidend «Ema, kas meie kass on ka juut?», mille kirjutas ja lavastas Narva juurtega Julia Aug. Lisaks sellele, et Aug jätkab lavastusega oma esivanemate loo rääkimist, harutatakse laval holokausti Eestis, mida on seni pehmelt öeldes vähe käsitletud. Minu vestlus Augiga toimus juudi püha hanuka esimesel päeval, mis tänavu oli 28. novembril.

Soovin teile õnne hanuka puhul! Kuidas te neid pühi tähistate?

No kuidagi ei tähista. Ma pole ju religioosne, sestap ei tähista kuidagi. Ma töötan – nagu alati. Te ju näete: ma töötan! Sabatit ei pühitse, kashrut’i samuti ei järgi – ma töötan.

Seega võite süüa näiteks sealiha?

Jah, sealiha söön. Õigemini, juba mitu aastat ei söö. Aga see mittesöömine ei tulene religioossetest kaalutlustest. Mitu aastat tagasi, 2010 või 2011, ma paastusin – tegu oli ravipaastuga – ja selle järel, kui olin kümme päeva nälginud, ei suutnud üldse liha süüa. Organism keeldus igasugusest lihast – sõltumata sellest, kas tegu on linnu-, looma- või sealihaga. Organism võttis kala vastu, aga lihast keeldus. Siis ma ei söönud ligi poolteise aasta jooksul üldse liha. Hiljem aga murdsin käe ja arstid ütlesid, et luumurrust korralikult taastumiseks peab liha sööma. Kuidagi harjutasin end taas kana- ja veidi-veidi loomaliha sööma. Sealiha ei suutnudki sööma hakata. Põhimõtteliselt võin süüa ka sealiha – ei ole maailmalõpp –, aga ma lihtsalt ei taha.

Aga ikkagi: miks pole lihtne olla juut?

Ma ei tea, mul pole sellele küsimusele vastust.

Lugesin teie kirjutatud näidendi käsikirja ja sestap küsingi.

Siis te juba teate, et sellele küsimusele vastust pole. No ei ole vastust.

Samas me ei küsi tavaliselt, kas on lihtne olla soomlane või lätlane...

Kui lugesite näidendi teksti – inimesed seal sageli ütlevad: «Ma pole juut.» Või üks naine räägib: «Ma pole juuditar, olen eestlanna. Aga tundsime end Nõukogude Liidus omaenda maal kui võõrad – nagu juudid. Just selle tõttu mõistsime juute.» Näidend on sellest, et millegipärast on inimloomusele – ma ei tea miks, mul ei ole sellele küsimusele vastust – omane suhtuda põlastavalt neisse, kes pole milleski enamusega sarnased. Kui erinevaid gruppe on võrdselt – tinglikult: neljandik venelasi, eestlaseid, lätlaseid ja juute –, suhtlevad nad omavahel normaalselt. Aga kui nende hulgas osutub olema lonkur või küürakas, suhtutakse temasse põlgusega.

Aga kui kõik on näiteks juudid ja nende hulka satub venelane, hakatakse temasse põlgusega suhtuma. Ega ilmaaegu öelda, et kui tahad end venelasena tunda, sõida elama Iisraeli. Nõnda ütlevad juudid, kes tundsid end Venemaal juutidena, ent selleks, et end venelasena tunda, oli tarvis Iisraeli asuda.

Et venelane, kes elab Eestis, tunneks end eestlasena, peaks ta Venemaale sõitma. Sest mil määral sa ka venelane poleks, kui hästi sa ka vene keelt ei valdaks, ikka jääd Venemaal eestlaseks Eestist. Ma ei tea, milles peitub selle mitteomaksvõtmise loomus – seda küsimust üritangi esitada. Las vaatajad, kes istuvad saalis, püüavad sellele vastata. Inimloomus on millegipärast nii korraldatud, et me lubame endal teistsugustesse inimestesse põlgusega suhtuda, kui nood on vähemuses.